Saint Barthélemy saar pole üksnes rikaste ja kuulsate populaarne puhkuseväljak - see on sihtkoht ka keeleteadlastele. Ehkki see on väike, on Kariibi mere saarte saartel asuv Püha Barts koduks neljale erinevale keelele, mis on kõik saare ajalooga seotud. Christian Science Monitoris kirjutab Ruth Walker keeleteadlase Julianne Maheri 2013. aasta raamatu tulemusi kirjeldades:
Praegu on St. Barths Prantsuse territoorium, mille pindala on kaheksa ruutmiili ja kus elab umbes 8000 inimest. Professor Maheri kaardil on näidatud saare neli lõiku nende keeltega: Püha Barth Patois Sous le Ventis (lõunapoolne ehk läänepoolne ots); Püha Barth kreool Au Ventis (tuule- või idapoolne ots); Keskel asuvate kohalike soolatiikide jaoks nimetatud „Saline French”; ja inglise keeles pealinnas Gustavias, mille on ehitanud rahvusvaheliselt meelestatud rootslased.
Maheri raamat kannab nime Inimeste ja keelte ellujäämine: Schooners, kitsed ja kassava St. Barthélemy's, Prantsuse Lääne-Indias ; see viitab saare kolmele traditsioonilisele kogukonnale - meremeestele, karjamõisale ja põllumeestele. Saar võib olla väike, kuid sellel on nii ranged piirid, et kõigil kommuunidel on erinev veregrupp, vahendab Walker. Ja erinevad keeled.
Pärast prantsuse asunike saabumist 17. sajandil tekkis ja mitmekesistus kolm murret. Nüüd on patois erinev sellest, mida leidub prantsuse keeles Cajun või Kanada; kreool sarnaneb Martinique'iga; soolakeelega prantsuse keelt rääkisid Maheri külastamise ajal enamasti vanemad inimesed ja "väga kiiresti". Inglismaa pealinnas kärbiti, kui Prantsusmaa kuningas Louis XVI andis saare rootslastele 1784. aastal. Rootsi saatis St Bartsi 1978. aastal Prantsusmaale tagasi.
Erinevate murrete salvestuste kogumiseks vajaliku raske töö jaoks kirjutab Maher oma raamatu sissejuhatuses:
Püha Barths oli võõraste suhtes kahtlane ja nende keelevariante kasutati ainult pere või lähedaste sõprade, mitte võõraste seas. Ja nende kõne salvestamiseks? Absoluutselt mitte! Esialgsed kontaktid olid väga heidutavad.
Tema sõnul tõrgub vastumeelsus halvustavast suhtumisest, mida ümbritsevad saared ja Prantsusmaa suhtuvad St. Bartsi inimestesse. Kuid kümneid külastusi aastatega tekitas Maher keelte dokumenteerimiseks piisavalt usaldust.
Saar on rohkem kui lihtsalt hea koht, kus uurida, kuidas eristatavad keeled võivad tekkida isegi väikese elanikkonna korral. See on ka koht, kus uurida, kuidas keeled surevad. Maker, Walker kirjutab, räägib saare keelte loo "teadlikkusega, et teatatakse nähtustest, mis on peaaegu kadumas, nagu ta kirjutab. Paljud neist, keda ta intervjueeris, on sellest ajast surnud."
Soolane prantsuse keel on "arvatavasti juba kadunud" ja püha Barts Creole on languses. Tavaline prantsuse keel on üha enam saavutamas (surub isegi inglise keelt välja). Püha Barts Patois ripub aga Püha Bartsi identiteedi märgina. Kuid kuna mineviku isoleerimine kaob turistide liikluse ja kasvava jõukuse tingimustes, võib ka see muutuda. Maher märgib:
Loodan, et lugeja hindab oma sajanditepikkuses võitluses ebaõnnega mitte ainult seda eripärast ühiskonda, vaid ka selle julgust ja kindlust. "
