Põhjuseid keelte õppimiseks on palju - kui mitte alati ilmne. Seistes hiljuti Sitsiilia Falcone-Borsellino lennuväljal kadunud pagasirivis, jälgisin, kuidas rühm uusi saabujaid püüdis minust eespool lõigata, moodustades teise akna juurde teise liini. “ La queue est ici, ” ütlesin järsult ja, kui mulle vastik pilk heitis, liikusid nad vastumeelselt minu taha. Miks olla kole ameeriklane, kui võid olla kole prantslane?
Seotud sisu
- Lülitage sisse, logige sisse, targake üles
- Koos, lõpuks ometi
Marketikeeled täidavad kindlasti oma eesmärke. Kui aga õpite vähemuste keelt, näiteks romaani või Siouxi, saate valitud grupi - keeleliselt eksklusiivse klubi - liikmeks. Ja koos liikmelisusega kaasnevad privileegid.
Nagu salatsemine. Mu naine on pärit Poolast - kus ma elasin kaks ja pool aastat - ja kuigi me kasutame kodus tema keelt harva, on see meile kasulik igaval peol või halval kunstinäitusel. (Muidugi oleme ettevaatlikumad, kui külastame Chicagot, kus on rohkem poolakaid kui üheski teises linnas väljaspool Poolat.)
Kuid vähemuskeele rääkimise tõeline ilu on emakeelena rääkijate vahetu aktsepteerimine. (Selle näide on Pamela Petro, kes õppis kõmri keelt ja külastas seejärel kõmri keelt kõnelevaid kogukondi muu hulgas Norras, Singapuris, Jaapanis ja Argentiinas, 1997. aastal ilmunud raamat „ Rännakud vanas keeles“.) Tavalise keele õppimisel mida peetakse keeruliseks ja mitte eriti praktiliseks, saavutate midagi, mida vähesed autsaiderid proovivad. Ja tunnustus teie pingutustele on peaaegu alati suurem kui näiteks Prantsusmaa suurärimees, kes veetis oma juunioriaastat Pariisis.
Kasu ulatub lisaks hindamisele. Uue keele omandamisel omandate uue komplekti viiteid, fraase, fraase, lugusid - kõike, mis võimaldab teil inimestega suhelda. Ja mida väiksem on kogukond, seda sügavam on ühendus. D-nimekirja keelte rääkijad tunnevad end sageli valesti; võõras, kes mõistab - saab vihjeid, loeb luuletajaid -, ei saa üllatavalt perekonna moodi. Kõik keeled avavad uksi; ka vähemuste keeled avavad südame.
Peatun harva, kui kuulen inimesi prantsuse keeles rääkimas; Peaaegu alati põrutan sisse, kui kuulen poola keelt. Hiljuti Veneetsias Dorsoduro linnaosas ringi rännates kuulasin ema ja tema noore tütre vahelist vestlust. Küsisin naiselt, kas ta on pärit Poolast - “ Czy Pani jest z Polski? ”- mittevajalik, kuid grammatiliselt korrektne küsimus (väikeste vaadetega väga mõjutatud keeles). Ta ütles, et ta oli pärit Lodzist, kuid elas nüüd Veneetsias. Jätkasime vestlust, kui ületasime silla. Ühise keele kõrval oli Poolas elamise jagatud kogemus; asjaolu, et tema abikaasa, maalikunstnik, oli ameeriklane; ja vastastikune, märkimata arusaam, et naabruses jalutades oli tal poolakeelse ameeriklasega sama ebaharilik kohtuda, kui minu jaoks oli rõõm kohtuda Veneetsia Poola elanikuga. Ta kutsus mind õhtusöögile.
Thomas Swick kirjutas Jaapani Kiso teest Smithsoniani 2010. aasta oktoobri numbris.
Marketikeeled täidavad kindlasti oma eesmärke. Kuid kui õpite vähemuskeelt, näiteks romaani või Siouxi, saate valitud rühma liikmeks. (Illustratsioon Eric Palma)
