Aasta oli 1933 ja jõulud olid vaid nädala kaugusel. Ohio kantoni elanikud jäid sügava Suure depressiooni mõõna alla õnne ja nälga. Ligi pool linna ei olnud tööl. Raudtee ääres ronis mööduvatelt rongidelt roiskunud kivisöe eest lappinud kasukates lapsi. Vangla ja lastekodus paisusid raskete aegade ohvrid.
Siis võttis salapärane "B. Virdot" Kantoni hoidlas välja pisikese reklaami, pakkudes abivajajatele enne jõule. Ta palus vaid, et nad kirjutaksid talle ja räägiksid talle oma raskustest. Tema sõnul polnud B. Virdot tema pärisnimi ja keegi ei tea kunagi tema tõelist identiteeti. Ta lubas, et ka need, kes talle kirjutasid, jäävad anonüümseks.
Sajad valasid postkontorisse kirju. Nad tulid igast vaevatud linna igast nurgast - pagarist, kellukest, tornmajast, veskitöösturist, sepist, majahoidjast, torumehest, müüjast, langenud juhtivtöötajast. Kõik nad rääkisid oma lugusid lootuses saada kätte. Ja järgnevate päevade jooksul läks 5-dollariline tšekk 150 perekonnale kogu linnas. Täna ei kõla 5 dollarit kuigi palju, kuid toona oli see rohkem kui 100 dollarit. Paljude jaoks oli see rohkem raha kui nad olid kuude jooksul näinud. Pakkumine oli nii vapustav, et seda kajastati ajalehe esilehel ja lugu sellest levis sada miili.
Paljude jaoks, kes said kätte B. Virdoti allkirjaga tšeki, oleksid nende meeldejäävaimad 1933. aasta jõulud. Ja hoolimata lõpututest spekulatsioonidest oma identiteedi üle, jäi B. Virdot tundmatuks, nagu ka nende inimeste nimed, keda ta aitas. Möödusid aastad. Kantoni sepised ja poed tulid taas ellu ja mälestused suurest depressioonist hajusid järk-järgult. B. Virdot läks oma hauda koos paljude nendega, keda ta oli aidanud. Kuid tema saladus oli puutumatu. Ja nii tundus saatus jääda.
Siis 2008. aastal - 75 aastat hiljem - ja 600 miili kaugusel Kenne-poodis Maine'is pööningul andis mu 80-aastane ema mulle kätte pekstud vana kohvri. "Mõned vanad paberid, " ütles naine. Alguses ma ei teadnud, mida neist teha - nii palju käsitsi kirjutatud kirju, palju raskesti loetavaid ja kõik dateeriti 1933. aasta detsembrisse ning olid adresseeritud võõrale nimega B. Virdot. Sama nimi ilmus 150 tühistatud tšeki virnale. Alles pärast seda, kui leidsin koltunud ajaleheartikli, mis kandis kingi lugu, sain aru, mida mu ema mulle kinkis.
B. Virdot oli minu vanaisa.
Tema tegelik nimi oli Sam Stone. "B. Virdot" oli kombinatsioon tema tütarde nimedest - Barbara, Virginia (minu ema) ja Dorothy. Minu vanaema oli noorele täiskasvanule minnes oma emale midagi rääkinud, kuid see oli jäänud perekonna saladuseks. Nüüd, 30 aastat pärast isa surma, laskis naine saladuse mugavalt välja lasta.
Kollektiivselt pakuvad kirjad vinget visiooni suurest depressioonist ja võitlusest üksikisikute hinges, paljud on liiga uhked, et rääkida oma ahastusest isegi oma lähedastele. Mõni otsis B. Virdoti suuremeelsust mitte enda, vaid oma naabrite, sõprade või sugulaste pärast. Nende sõnadest segades asusin otsima, mis neist sai, jälitades nende järeltulijaid ja mõtlesin, kas 5-dollarised kingitused on midagi muutnud. Igast perest sain loa kirja kasutamiseks. Seda kõike tegin meie enda süveneva majanduslanguse taustal, mis on üks laastavamaid kui ükski pärast Suurt depressiooni. Samuti asusin uurima, miks vanaisa kingitusi tegi. Ma teadsin, et tema algusaastaid on vaesus iseloomustanud - lapsena oli ta veeretas sigareid, töötanud söekaevanduses ja pesnud soodapudeleid, kuni happeline puhastusvahend oli käeulatuses. (Aastaid hiljem, meeste riidekivi Stone's Clothes omanikuna, saavutas ta lõpuks edukuse.) Kuid uurimistöö käigus avastasin, et tema sünnitunnistus oli võlts. Pittsburghis sündimise asemel, nagu ta juba ammu väitis, oli ta Rumeeniast pärit põgenik, kes tuli sellele maale juba teismeeas ja kustutas lihtsalt oma mineviku. Ortodoksse juudi sündinud ja koššeride hoidmiseks ning jidiši keelt rääkima hakates otsustas ta kingituse teha paganate pühadel, võib-olla selleks, et tunnistada oma võlga maale, mis teda vastu võttis.
Neile, kes kirjutasid B. Virdotile, oli George Monnot, kes oli kunagi üks kantoni jõukamaid ärimehi. Monnot oli kaasomanduses Fordi esindusega, kus vahel esines smokingites 11-liikmeline bänd. Tema õnn oli toonud talle ka järveäärse suvekodu, jahi ja maaklubisse kuulumise. Kuid 1931. aastaks oli see kõik kadunud. Tema ja ta pere elasid ümberasustatud töötajate seas allee korteris, paljud neist ei olnud oma järgmise söögikorra osas kindlad. Oma kirjas kirjutas ta:
26 aastat oli autoäris korraga jõukas ja jõulude ajal ja kogu aeg on andnud rohkem kui minu osa. Kui teil on kuueliikmeline pere ja võitlus on minu jaoks praegu sõna elatiseks.
Jõulud ei tähenda sel aastal meie perele palju, kuna kõik minu ettevõtted, pank, kinnisvara, kindlustuspoliisid on kõik minema pühitud.
Meie ressursid on praegu nullid, võib-olla ei erine minu olukord sadadest teistest. Kuid mees, kes teab, mis tähendab üles ja alla olla, oskab sama katsumuse läbinud inimese vaimu täielikult mõista.
Teid tuleb õnnitleda heatahtlikkuse ja lahke pakkumise eest neile, kes on seda vaeva kogenud ja näiteks kirjanik läbi elavad.
Pole kahtlust, et teil on õnnelikud jõulud, sest kellegi teise andmisel ja õnnelikuks tegemisel on rohkem tõelist õnne kui vastuvõtmist. Lubage mul teile jagada väga õnnelikke jõule.
Üheksa päeva hiljem kirjutas Monnot uuesti:
Mu kallis hr B. Virdot,
Lubage mul südamest tänada teid lahkete mälestuste eest õnnelike jõulude eest.
See oli tõepoolest väga kasulik ja seda hindasin mina ja pere väga.
Seda kasutati hästi ära, makstes minu tüdrukutele 2 paari kingi ja muid pisiasju. Loodetavasti on mul ühel päeval hea meel teada saada, kellele oleme selle väga helde kingituse eest võlgu.
Praegu ma ei tööta ja see on väga raske. Loodan siiski varsti mõne ühenduse luua.
Tänan teid veel kord perekonna nimel ja siiras soov on, et teil oleks kõige õnnelikum uus aasta.
Kuid George Monnot ei saavuta kunagi enam majanduslikku ega sotsiaalset esiletõstmist. Viimased päevad veetis ta vabrikus köstrina ja õhtud keldris tööriistade hulgas, lootes leiutada midagi, mis võib teda veel kord üles tõsta. Tema tööriistakast on nüüd ühe tema kaheksast pojast, Procter & Gamble'i erru läinud asepresidendist Jeffrey Haasist.
Mõnes mõttes oli Monnot üks õnnelikemaid. Tal oli vähemalt koht, kuhu koju helistada. Paljud neist, kes pöördusid B. Virdoti poole, olid taandatud elama nomaadidena. Mis veelgi hullem, paljud vanemad loobusid pigem oma lastest kui nägid neid näljas. Naine nimega Ida Bailey kirjutas:
See Xmas ei saa meie jaoks rõõmsaks, kuid proovime anda endast parima. Tahame teha kõik endast oleneva, et lapsed oleksid õnnelikud, kuid ei saa palju ära teha. Umbes 7 aastat tagasi kaotas hr Bailey tervise ja sellest ajast saadik on ta olnud nikutud, kuid täname Jumalat, et ta suudab uuesti töötada. Me kõik töötame alati, kui suudame nikli ausaks muuta. Kolm aastat tagasi tabas see depressioon meid ja me kaotasime kogu mööbli ning pidime oma lastega lahus elama. Neid on jälle 4 [12st]. Cloaths & Board nimel töötab kolm tüdrukut. Ma soovin, et saaksin oma lapsed taas kõik kaasas olla. Töötan päevaga suvalises kohas, kus tööd saan ... teate, et nende saadav palk ei lähe eriti kaugele, kui on 6 söögikohta osta ... Ma arvan, et kui Kantonis oleks veel mõni inimene, nagu sina ja avage oma südamed ja jagage meiega vaeseid inimesi, kes teevad nende heaks peaaegu midagi (dollar päevas) nende raske töö nimel, kui saabub aeg siit maailmast lahkuda. Arvan, et nad tunneksid end paremini, sest nad ei saa võta mõni neist kaasa ...
Üks lastest, kelle Baileys teise pere juurde pani, oli nende poeg Denzell, kes oli 1933. aastal 14-aastane. Tema tütar Deloris Keogh rääkis, et ta oli enne kuuendasse klassi jõudmist kolinud rohkem kui kaks tosinat korda. Ta osales vähemalt korra Kantoni igas koolis. Tal polnud kunagi olnud võimalust sõbruneda, ütles ta, asuda elama ega keskenduda oma õpingutele. Ta langes kuuendast klassist välja ja töötas hiljem müüri- ja majahoidjana. Kuid ta lubas, et tema lapsed ei kannata sama juurtetust - et nad teavad vaid ühte kodu. Nii hakkas ta oma kätega kivimaja ehitama, kogudes karjääridest klotse, mahajäetud küünid ja mahapõlenud koolimaja. Kõik ta otsusekindlusest teadsid ning sõbrad ja naabrid panid majale kive. Minister tõi Püha Maalt tagasi kivi. Teised tõid puhkuselt kive tagasi. Denzell Bailey leidis igale koha. Tema maja valmimiseks kulus tal 30 aastat, mis oli tema otsuseks monument. Ta suri selles 23. novembril 1997 78-aastaselt, ümbritsetud oma neljast lapsest. See oli ainus kodu, mida nad olid teada saanud. Denzelli kivimaja jääb Bailey perekonda tänaseni.
Kui Edith May B. Virdotile kirjutas, elas ta linna servas hariliku kraabitsaga farmis.
Võib-olla ei peaks ma teile kirjutama, et te ei ela kantonis, kuid olen juba mõnda aega soovinud teada kedagi, kes võiks mulle abi anda.
Oleme teada paremaid päevi. Neli aastat tagasi saime piima eest 135 dollarit kuus. Nüüd on laupäev meil 12 .... Kujutage ette, et meist kuus on kuu aega. Kui mul oleks ainult viis dollarit, siis arvaksin, et olen taevas. Ma ostaksin kooli vanimale poisile paari kingi. Tema varbad on kõik otsas ja kuidagi ei saa talle paari anda.
Ta oli oktoobris vaid 6-aastane. Siis on mul väike tüdruk, kes saab 4 päeva kaks päeva enne jõulu ja 18-kuuseks poisiks.
Ma võiksin neile kõigile Xmas jaoks midagi kinkida ja oleksin väga õnnelik. Siiani pole mul nende jaoks asja olnud. Ma tegin igaühe jaoks nukku, et see näeks välja nagu jõuluvana ja see on nii palju, kui ma võiksin minna. Kas sa ei aita mind, et ma õnnelik oleksin?
Kas teie peres on mõni daam, kes võiks mulle vanad riided kinkida.
Me kõik võtsime külma, kuna meil polnud midagi sooja selga panna - see on laste esimene külm ja minu esimene kümne aasta jooksul. Nii et võite ette kujutada meie olusid.
Mu abikaasa on hea põllumees, kuid oleme alati üüritud ja see hoiab meid vaesena. Kui me teenisime palju raha, ostis ta oma masinad ja maksis nende eest, nii et me ei raisanud kunagi midagi. Ta on alles 32 ja pole kunagi olnud kellelgi talle alustamisel abi anda ....
& oh my ma tean, mis tunne on olla näljane ja külm. Me kannatasime eelmisel talvel nii ja see on halvim.
Palun aidake mind! Mu abikaasa ei tea, et ma kirjutan ja mul pole isegi pitserit, kuid ma palun postitajat, et see mulle selle postitaks.
Pole ime, et Edith May kaebas külma üle: ta oli jamaikalane. Ta oli armunud afroameeriklasest mehesse, kellega ta oli olnud pastakas. Nad olid abiellunud ja kolisid Kantonist väljapoole asuvasse farmi. Edith May "väike tüdruk" sai nime Felice. Täna mäletab ta hästi oma neljandat sünnipäeva, kaks päeva enne jõule. Kui majapidamistöid tehti, läksid ta koos perega linna. Ta mäletab jõulutulesid. Ema viis ta viie- ja peenrahaga poodi ja ütles, et tal võib olla kas nukk või puust poni, mille sa nööriga kokku tõmbad. Ta valis poni. See oli ainus kingitus, mida ta nendest rasketest aegadest mäletab, ja alles meie eelmise aasta vestluse ajal juhtus temaga, et B. Virdoti kontroll lubas emal sellist kingitust osta. Täna elab Felice May Dunn Ohio osariigis Carrolli maakonnas ja kasvatab Walesi ponisid - tema armastust lapsest saati.
Helen Palm oli üks nooremaid, kes pöördus B. Virdoti poole. Ta kirjutas pliiatsiga paberilehele.
Kui naabrite juures käisime [uudiste] paberit laenamas, lugesin teie artiklit. Olen neliteist aastane tüdruk. Ma kirjutan seda, kuna mul on vaja riideid. Ja mõnikord on meil toit otsa saanud.
Mu isa ei soovi heategevust küsida. Kuid meie, lapsed, tahaksime jõuludeks mingit riietust. Kui tal oli töö, olid meil lastel toredad asjad.
Mul on ka vendi ja õdesid.
Kui te peaksite mulle saatma kümme dollarit, ostaksin riided ja ostaksin jõuluõhtusöögi ja õhtusöögi.
Ma tänan teid.
Helen Palmi järeltulijate leidmine oli keeruline. Tema tütar Janet Rogers, nüüd 72, vastas minu küsimustele ema kohta - kui ta oli sündinud, kui ta abiellus. Nii nagu ma just küsisin, kui ema oli surnud, küsis Janet: "Kas soovite emaga rääkida?"
Enda kogumiseks kulus üks hetk. Olin avastanud viimase elava inimese, kes kirjutas B. Virdotile.
Isegi perenaine ja vanaema Helen Palm mäletab isegi 91-aastaselt 1933. aastal saadud tšekki. Ta kasutas raha vendadele ja õdedele rõivaste ostmiseks, nagu ta oleks oma kirjas öelnud, et vii ta vanemad niklinäitusele ja toitu ostma. Kuid kõigepealt ostis ta endale kingapaari, et asendada need, mis ta oli läbi kandnud, ja lappida seda hakitud nisu karbist lõigatud papist sisuga. "Ma imestasin tükk aega, kes see hr B. Virdot oli, " rääkis naine mulle. Nüüd on ta ainus kõigi seas, kes 77 aastat tagasi jõulude ajal abi otsisid, et elada piisavalt kaua, et õppida tundma tema tõelist identiteeti.
"Noh, " ütles naine mulle, "jumal armasta teda."
Ted Gup on kolme raamatu autor, sealhulgas uus A Secret Gift, mis dokumenteerib tema vanaisa suurkatet. Fotoajakirjanik Bradley E. Clift on töötanud 45 osariigis ja 44 riigis.
George Monnot, 1929, oli olnud edukas automüüja Ohio kantonis. (Monnot perekond) 
2008. aastal andis ema Ted Gupile peksmise kohvri; see sisaldas tühistatud tšekke ja vanu kirju, mis olid adresseeritud ettevõttele B. Virdot. Nii alustati lugude otsimist tähtede taga. (Bradley E. Clift) 
Vaade Kantonile, Ohio osariigis umbes 1913. aastal (Kongressi raamatukogu) 
"Ma kirjutan seda seetõttu, et mul on vaja riideid, ja mõnikord läheb meil toit otsa, " selgitas 14-aastane Helen Palm. 2010. aastal on Palmil depressiooniajastu portree. (Helen Palm) 
Ajaleheteates ütles "B. Virdot", et tal oleks "hea meel, kui talle antaks võimalus aidata 50 kuni 75" perekonda ", kes seisavad silmitsi majanduslike probleemidega." (Lõpmatu portreekujundus, Boston) 
B. Virdot oli tegelikult Ted Gupi vanaisa Sam Stone, keda näidati siin 1934. aastal koos abikaasa Minna ja tütarde Barbara, Virginia ja Dorothyga. (Ted Gupi kollektsioon)
