Armastus ja kuri. Kaks suurt saladust, mis on suurimaid kirjanikke ja mõtlejaid kinnisideeks kinnistanud seni, kuni inimesed on mõelnud ja kirjutanud. Pikka aega on tuntud Iiri päritolu Londonis elav kirjanik Edna O'Brien tuntud kui üks kirjandusmaailma suuri armastuse kroonikuid. Armastusest ja igatsusest ning hingede meeleheitlikust elust kire ja hukule määratud paguluse halastamatu haarde käes. Ilus kirjanik, kes on alati suutnud elus ilu leida, isegi meeleheites. Mõni on teda võrrelnud Tšehhoviga; teised on teda võrrelnud James Joyce'iga kunstniku varases portreepildis .
Kuid oma viimases romaanis "Väikesed punased toolid" nihkub O'Brien armastusest kurjuse poole. Metsik ja ambitsioonikas hüpe, mis viib meid kõige traagilisemate maailmauudiste pealkirjade ja avaekraanide taha - sõjakuriteod, põgenikud, genotsiid - ja mis võib talle anda Nobeli preemia, mida ta on sageli maininud ja mida ta on kaua ära teeninud.
Väikesed punased toolid
Iirimaalt Londonisse ja sealt Haagisse kolinud "Väikesed punased toolid" on Edna O'Brieni esimene romaan kümne aasta jooksul - see on inimkonna kurjuse- ja esemevõime ning vapratuma armastuse ergas ja varjamatu uurimine.
OstaNii lihtsalt juhtub, et tema uus romaan avaldati Ameerikas vaid mõni päev pärast Haagi rahvusvahelises kriminaaltribunalis toimunud pauguga põrumist. Kurja tegelaskuju, kellest ta õrnalt maskeerituna kirjutas, Radovan Karadzic - teise nimega Bosnia metsaline - peeti sõjakuritegudes ja genotsiidis süüdi enam kui 7000 peamiselt moslemi mehe ja poisi massimõrva tellimises 1995. aastal. tõi hirmuäratava termini “etniline puhastus” üldkasutusse. Ta tunnistati süüdi ka naiste, laste ja tsiviilisikute mittevõitlejate tapmise korraldamises Sarajevo aastaid kestnud piiramise ajal - jõudsalt arenenud linn Karadzic muutus surnuaiaks. Samuti süüdi osalemises hordis, mis pani toime jubedaid lähedasi ja isiklikke piinamise, vägistamise ja moonutamise tegusid.
Neli tuhat miili eemal kohtusin Edna O'Brieniga lõunasöögiks Keskpargi lähedal asuvas bistroo juures, kõrvaltänaval, mis õitses varakevadiste õitega.
**********
Ta on 85, pisut habras, kuid üks neist naistest, kelle täiuslikud maneerid, keda teostatakse peene armuga, annavad talle ootamatu jõu. Hoolimata pinnapealsusest, kiirgab Edna O'Brien raevukalt ja naiselikult energiat, seda tüüpi kustumatult erksat ilu, millel olid kosilased nagu Marlon Brando, Robert Mitchum ja Richard Burton, kes jälgisid tema metsikuid punaseid rebendeid läbi Londoni 60–70ndatel.
“Mida arvasite kohtuotsusest?” Küsisin temalt, kui me olime istunud.
“Olin rõõmus. Nii olid ka minu Bosnia sõbrad. Nad jätkasid mulle sõnumite saatmist. 'Veel kahe minuti pärast! Veel ühe minutiga! '”
"Kas sa olid üllatunud?"
“Kui käisin viimati Haagis, kaks aastat tagasi, tundus Karadzic väga õnnelik, kindel, et ta mõistetakse õigeks. Karistuse päev, see oli teistsugune. Vaatasin seda Inglise televisioonis. Ja kuna [Lõuna] Korea kohtunik luges seda lauset väga aeglaselt, mõtlesin: "Ma soovin vaid, et jõuan kaheks sekundiks sellesse aju sisse, et näha, mida ta mõtleb." "
"See on tõepoolest see, millest teie romaan räägib, kas pole see, et üritatakse koletise ajusse pääseda?"
„Proovin ajusse pääseda ja mõista, miks ta ei tunnistaks kunagi [oma kuritegusid]. Ja ärge kunagi, kunagi näidake [kahetsust]. Noh, nad lähevad lõpuks hullumeelseks, kuid mitte nii kiiresti. "
See on kurjuse paradoks, mis ulatub tagasi vähemalt Sokratese juurde, kes otsustas ühes oma dialoogist, et keegi ei pane kurja toime, teades, et nad teevad valesti - kurjategijad arvavad, et teevad õiget asja. O'Brien ei suuda seda ega selle pakutavat psühholoogilist vabanemist kinni pidada.
Ta teenis oma kindla suhtumise Karadzici poole kõvasti: romaani uurides veetis ta aastaid ohvrite ja ellujäänute lugusid. Raamatu nimi "Väikesed punased toolid " on pärit mälestusest Sarajevo piiramise algusest. Linna peatänaval asetati üksteist tuhat viissada nelikümmend üks punast tooli - igaüks neist tühjaks - üks piiramise ajal tapetud Sarajevani kohta. "Kuussada nelikümmend kolm väikest tooli, " märgib tema epigraaf, "snaiprite poolt tapetud lapsed ja ümbritsevatest mägedest tulistatud raske suurtükivägi." Raamatu iga lehe all on emotsioonide tulv. Selle kohta, kuidas ta seda juga teeb, on palju pisaraid.
Tema romaanis ja elus saab Karadzici keeldumine tunnistada, et ta teadis, et ta teeb kurja. "See huvitas mind väga, " ütles naine jahedalt. “Kas inimene on niimoodi sündinud? Või muutub inimene selliseks? Ja ma ei usu, ja ma ütlesin nii ühes peatükis, et ta on hull. "
"Ma mäletan lõiku, kus Fidelma [õnnetu naispeategelane] edasi-tagasi liigub, süüdistades teda Luciferina või selgitades tema kurjust hullumeelsuse tagajärjel."
“Kas see on inimeste lollitamine?” Küsis naine. “Öelda, et nad ei tea päris täpselt, mida nad teevad? Ma arvan, et ta arvutas selle välja. See võis olla Hitleri või Joseph Stalini või [Lääne-Aafrika diktaatori] Charles Taylori kohta. Nad on kõik sarnased. Neil pole [kahetsuse] geeni. Neil on ainult: "Ma olen kangelane, ma olen märter, võitlen oma rahva eest." See on nende tõde. ”
"Kas oli hetk, kui otsustasite, et peate sellest kirjutama?"
“Tõuke kirjutada oli kahetine. Nägin Karadzicit Euroopas bussist [kui ta 2008. aastal kinni võeti] CNN-is. Ja seal oli see kunagine meesterahvas, teate, suur sõdur. Kuid ta oli olnud jooksus 12 aastat ja seal kujunes ta välja nagu Mooses või vene püha mees. Pikk must rüü, ripats, kristallid. ”
Selgus, et 12 aastat pärast süüdistuse esitamist oli Karadzic varjanud end uskumatult New Age'i ravitsejana, kes rääkis “inimese kvantenergiast” ja muust mumbo hüppel. Ta on osalenud New Age'i konverentsidel, isegi käivitanud New Age'i veebisaidi.
"Tema moondumine oli geenius, " ütles naine imetledes. “Ta oli jooksus 12 aastat. Kuid ta teadis, et aeg saab otsa. Kuna [Serbia president Slobodan] Milosevic, tahtsid nad kõik kuuluda Euroopa Liitu [mis oli seadnud sõjakurjategijate tabamise tingimuseks]. Nii et kuni selle ajani ei otsinud nad teda eriti kõvasti. Tal oli õigus [Serbia pealinnas] Belgradis, igal õhtul oma lemmikbaarides, lauldes sellele guslale (Balkani keelpillile), mida nad mängisid. Tema taga seinal olid fotod temast sõjameherežiimis.
Telli Smithsoniani ajakiri nüüd kõigest 12 dollariga
See artikkel on valik Smithsoniani ajakirja juuli / augusti numbrist
Osta“Teine inspiratsioon, ” meenutas naine, “oli siis, kui mind Iirimaal filmiti ja kaamera ette lugesin ning režissöör ütles mulle:“ Tolstoi ütleb, et maailmas on ainult kaks suurepärast lugu. ” Ma ütlesin: "Mis need on?" Ta ütles: "Mees läheb teele nagu Hamlet - inimene otsib isiklikke filosoofilisi otsinguid." Ja "Võõras tuleb linna", nagu näiteks läänemaailma Playboy [klassikaline Iiri näidend JM Synge poolt].
Ja kui ta ütles mulle, et ma mõtlesin, viin selle võõra [Karadzici tegelaskuju jooksmas, maskeerituna] väikesesse Iiri alevikku, kus võõra inimese kohta on endiselt imestada. Võõras tähendab pigem lootust kui ohtu. Võõras esindab mõne jaoks romantikat. Nii et kui mul oli see väike inspiratsioonipüstol, teadsin, et kõik see on raske töö. Ja armastust uurimise vastu. ”
Teadusuuringud ei saatnud teda mitte ainult Haagi, vaid ka tagasi oma päritolu Lääne-Iirimaa metsikust, tuulest pühitud maakonnast, kus ta oli üles kasvanud imestustunde järgi. Ja mis oli ta võõrana välja heitnud.
Tema esimene romaan „Maatüdrukud“ umbes kahe noore tüdruku kohta Iirimaa edelaosa Limericki krahvkonna kõvasti hammustatud „preestrisse sõitnud“ (Joyce'i fraasis) viis selleni, et tema raamatud keelati, isegi põletati nende jaoks, mis praegu paistab olla üsna kerge seksuaalne avameelsus. Vaimulikud taunisid teda kantslist, elanikkond kohtles teda nagu kuri, patune paria. Selleks ajaks oli O'Brien juba perega Londonisse kolinud, kuigi ta tundis end pikka aega oma sünnimaal valitseva unustuse tõttu.
Temast sai Londonis kirjandustäht ja tema karjäär hõlmab nüüd umbes kaks tosinat romaani ja novellikogu, viit näidendit ja kahte luulekogu, aga ka nelja infokirjandit. Üks, petturitest luuletaja Lord Byroni elulugu, võiks olla põnev hümn romantilise elu tippudele ja ohtudele. Teine oli James Joyce'i elulugu, kes lahkus 20-ndate aastate alguses Iirimaalt igaveseks ja kirjutas sellest kogu ülejäänud elu. Nagu oma riigi kuulsaim kirjanik, on ka O'Brien kodu kaotanud. Pole ime, et uues romaanis samastutakse põgenike, pagulaste ja rändajatega.
Nii kirjeldab naine raamatu avalehtedel meest, kes saabub talveõhtul väikesesse tahajäänud Iiri külla: ta oli „habemega ja pimedas tumedas kasukas” ja „kaua pärast seda”, jätkab naine. leidus neid, kes teatasid samal talveõhtul kummalistest sündmustest; koerad, kes hauguvad hullult, nagu oleks äikest, ja ööbiku hääl, mille laulu ja sõjategevust polnud siiani läänes kuulda. Mere ääres haagissuvilas elanud mustlaspere pere laps vandus, et nägi, kuidas Pooka Man tuli läbi akna tema poole, osutades luukesele. ”
Pooka mees on iiri folkloori olend, kes võib olla kohutavate ütluste eelkäija. Või mõnikord on varanduse tagasipööramine paremuse poole, kuid mitte sageli, kui tal on käes luuk.
Küsisin O'Brienilt, kas ta usub üleloomulikku - nägijatesse ja müstikutesse, tarotlugejatesse, gurudesse ja ravitsejatesse, kes ilmuvad kogu tema väljamõeldise vältel, ja tema 2012. aasta avaldatud muinasjutulises memuaaris Country Girl .
"Kui ma olin laps, kasvasin üles, " vastas naine, "iga koht meie maja ümber - aknad ja väravad, teed ja jõed - tundus mulle kõik olevat rohkem kui reaalsus. Et neis oleks midagi muud, mida teise sõna puudumisel võime nimetada üleloomulikuks. Ma ei usu, et see Iirimaal üldiselt tõsi on, kuid meie majas ja ümbritsevates majades rääkisid inimesed kummituslugusid ja lugusid kummitusi näinud inimestest. Ja meile meeldis neile öelda. See oli nagu Edgar Allan Poe lugemine. Seal oli põnevust ja terrorit kombineeritud. Ja siis oli kohalik nõid, Biddy Early. ”
"Mida ta tegi?"
“Ta tegi ravimeid. Sinisest pudelist väljas. Ta ütles, et [luuletaja WB] Yeats oli teda külastanud. Ta oli surnud, kui temast teada sain, kuid ta oli legend. Ta oli umbes kolme miili kaugusel minu elukohast ja Biddy Early võis inimestele, eriti vaimulikele, needusi panna, sest vaimulikud vihkasid teda. ”
Naersin. "Neil oleks."
“Kuid ta eksisteeris minu meelest kui keegi, kelle maagia seda kohta läbi imbus. Oleksin armastanud Biddyga varakult tutvuda. Tänaseni räägivad nad temast. Ta jättis sinise pudeli kuhugi. Nii et vanemad inimesed räägivad, et kui nad leiavad Biddy Early pudeli, võivad nad saada ka ravitsejateks. Iiri mütoloogial ja Iirimaa varasetel lugudel on alati - justkui täiesti loomulik ja vältimatu - elemente üleloomulikust, muutustest ja imedest. See oli minu DNA-s. Ja mind huvitab ka väga muinasjutu meetod. Ma armastan vendi Grimmid, ma armastan Hans Christian Anderseni. On hämmastav oht, mis nende lugude üle särama paneb. ”
Tal on ka kogemusi, rääkis ta mulle, keerukamate moodsate nägijate ja ravitsejatega. Näiteks RD Laing, kunagine kuulus Šoti psühhoanalüütiline ketser, kes kinnitas hullumeelsust kui tõelist meelerahu 60ndate ja 70ndate hullu, hullu, hullu maailmas. Laing uskus, et hullumeelsus on hullumaailmast tõesõna. Tema mõju naisele ilmnes siis, kui küsisin mõistatusliku joone kohta, meenutasin talle ütlust, kuidas ta kirjutas pärast kunagi oma karjääri keskel ilmunud romaani nimega Öö, et “polnud kunagi sama”.
Mis muutus oli, küsisin, milline eraldusjoon see oli?
"Jah, " ütles ta. “Võtsin LSD kaasa RD Lainguga, keda nägin patsiendina. Olin ka, nagu pole haruldane, temaga veidi rabelenud. Ta oli üsna armukade mees. Ta oli ka pähkel. ”
Ma pidin naerma, ta ütles seda nii võluva mittekuulmatusega. Kuid ma tajusin, et patune “ravitseja” Väikestes Punastes Toolides võlgneb midagi Laingule ja tema vana ja uue müstika alkeemilisele segule.
"Sel ajal räägiti LSD-st nii palju, " meenutas naine. “Timothy Leary ja San Francisco elanikud. Nii et ma palusin tal mulle LSD anda. Kui ma temalt küsisin, oli asi rohkem kui temaga või temaga koos olla, kui soovite, kui minu kirjutatu kohta. Oma suureks tunnustuseks andis ta mulle [tunnistused] neljast inimesest, kellel oli olnud LSD väga halbu reise. Ta jälgis mind. Ma ei mõelnud, kuigi tean, et olen väga tugevalt pingutatud inimene, ei tahtnud ma teda maha jätta. Ma armastasin teda, kuid mõtlesin: "See juhtub minuga?" Ja ta tuli minu majja ning oli ülikonnas ja lipsus, mida ta kunagi ei kandnud. Ja ühes paljudest raamatutest, mida ma LSD kohta lugesin, olin lugenud, et kui te seda võtate, peate kellegi kätt hoidma. Nii et ta kinkis selle mulle, üsna palju, klaasi. Ja ma hakkasin end pisut kohmakalt tundma. Ma ütlesin talle, et mulle on öeldud, et kui sa hoiad mu kätt, on mul kõik korras. Ja sel hetkel muutus ta ülikonnas rotiks! ”
Uh! Ma vihkan, kui see juhtub. ”
"Ja minu reis oli väga pikk ja pöördumatu, " lisas ta.
“Kättesaamatu?”
"Ma ei saanud tagasi tulla."
Veelkord kodukaotus, kui mitte meelekaotus. Tegelikult kirjeldab ta oma memuaaris mõnda üsna kohutavat tagasilööki.
„ Öö on esimene raamat, mille pärast seda kirjutasin. Seal on kõik tunnete, kujutise, mulje, tobeduse ja viha ülimad üleujutused. "
Kunagi ütles ta Pariisi ajalehele, et tema esimene mõju oli Hemingway relvade hüvastijätmise südamlik lihtsus. Kuid viimasel ajal puhkeb tema proosa tormiliselt sõnades nagu Iiri lääneranniku üks metsik jõgi. See on häbematult rikas ja põnev lugeda.
Mõni lugeja polnud sellest siiski vaimustatud. „Mind rünnati seda kirjutades väga, sest inimesed tahtsid, et ma jääksin The Country Girlsi skandaalseks naiseks või nad tahtsid, et ma jätkaksin samas stiilis, nagu ma olin olnud. Mul on kirjanikuna olnud väga raske, ”jätkab ta. “Ei taha kõlada nagu Joan of Arc, aga mind on rünnatud rohkem kui kedagi. Nii et see rohkem laetud, pisut õõvastav nägemus .... Ja siin see on jälle selles uues raamatus. "
Väikeste punaste toolide kirjutamises pole kindlasti midagi turvalist ega sedatiivset. See viib teid valusatesse kohtadesse, nii isiklikesse kui ka ajaloolistesse kohtadesse, mis võivad tunda nagu halbu tagasilööke.
"Kuid minu õnn pöördus, " jätkas naine. "Mul on nüüd õnne."
"Kuidas teie õnn pöördus?"
“Noh, võib-olla sellepärast, et jätkasin. Ma jätkasin. Ja võib-olla sain ma veelgi täpsemaks ja teises mõttes metsikumaks. Väikestest punastest toolidest on Inglismaal olnud imelisi ülevaateid. ”
"Ma ei tea, kas kirjutan kunagi teist, " ütleb O'Brien (allpool 1996). "Mulle meeldiks. Aga ma olen väga väsinud. Olen kurnatud. ”(Bruce Weber / pagasiruumi arhiiv) Üks üllatavamaid asju, mida ta mulle raamatu kirjutamise kohta rääkis, on see, et ta saatis mõned peatükid Philip Rothile, kui ta selle kallal töötas. Pärast seda ebaharilik žest, ehkki neid kirjeldatakse sageli kui suuri sõpru ja ta on teda nimetanud “kõige andekamaks naiseks, kes kirjutab nüüd inglise keeles”, kujutatakse neid tavaliselt ka Nobeli kirjandusauhinna rivaalidena. Kuid kui Roth tunnistas rahulolematust ühe peatüki osas, katkestas ta ta. Ta teadis, mida ta tahtis. Ja kes ta oli, et öelda, et ta teadis paremini? Tegelikult oleksin ma öelnud, et Rothil oleks parem, kui ta oleks mõne oma peatüki talle saatnud. Eriti naiste kohta. Üks põhjus, miks teda hinnatakse, on see, et ta oskab kirjutada armastusest ja selle kurbuse tagajärgedest, samas kui Rothilt kõige rohkem kasu ei saa, pole üldse armastus, vaid seks ja vihkamise tagajärjed. Ta on täielikum.
“Kas armastus on meeste ja naiste jaoks sama?” Küsisin, mõeldes, et mul ei pruugi kunagi olla võimalust targemale naisele seda küsimust esitada. "Ma mäletan rida intervjuust, mille te andsite juba ammu, kus ütlesite meeste ja naiste ning nende suutmatuse kohta üksteist mõista:" Ma ei usu, et leidub ühtegi meest, kes teaks, millest räägin "või" Ma ei tea, millest keegi räägib. ' Kas sa mäletad seda? ”
“Jah, ma arvan, et see on tõsi. Kui täiesti võimatu, on viha või sõpruse korral teist inimest täielikult tunda. Me ei tee seda. Te ei tunne inimest, kellega koos elate, kuigi teate neist palju. Pidev muutuste segamine ja läbi kõige mitmetähenduslikkuse paradoksi. Me teame neist ühte versiooni. Ja me teame fakte. Ja see on veel üks põhjus, miks kirjandus on nii suur. Sest kirjanduses, Zola või Flauberti või kõigi venelaste seas tunneme inimesi väljastpoolt. Me tunneme printsi Andreid sõjas ja rahus . Me tunneme Natašat. Me teame imelist Pierret. Me tunneme neid palju paremini kui [päris] inimesi. ”
„Kas sa arvad, et tunneme tõesti Anna Kareninat? Kas me teame, kas ta on oma meest reetmas Vronskysse armunud? Kas ta oli armunud või oli see unistus, romantiline illusioon? ”
"Ma arvan, et ta oli armunud, " vastas O'Brien lõplikult. „Kui Tolstoi kirjeldab esimest tantsu - ma ei unusta seda kunagi - ning tema kleiti ja värsketest pansidest kaelakee, tumevioletseid pansiesid. Ja ta tantsib temaga. Üks ilusamaid armastuse alguseid, mida ma kunagi lugenud olen. ”
Tema mälestus Anna kaelakeest pani mind küsima ühe uue romaani silmatorkava külje kohta, mis ammutab ebatavalist tugevust: lilledest kirjutades. O'Brieni kirjutamisel lillede kohta on palju ja entusiasmi, mis on hästi seksuaalne. Ta lööb loodusjõudu, kui see õitseb oivaliseks magusaks, kaotamata seejuures oma üleolevat jõudu.
"Kui lilledest kirjutate, " ütlesin, "tundub, et selles on teie parima kirjutamise koor - sõnade ja ilu kaskaadid. Kirjutad lilledest viisil, mida inimesed enam harva teevad. ”
“Minu kirjastaja ütles mulle ükskord:“ Edna, ma arvan, et sa armastad lilli rohkem kui sa armastad inimesi! ”” Naerab ta. See on kõige põnevam, mida ta kogu vestluse ajal kuvab. „Ja ma arvan, et see on seotud rohkema kui lillede iluga. Ma kasvasin farmis, teate - kare, kare. Sõnnik ja veised ning hobused. Ja ma luban teile, et kui ma esimest korda nägin ürgseid, mis sirgusid natukene küngast mullast, igasugu prahti ja muda, olid need priimulad nagu ... teate, milliseid värvi on need algulid? Nad on kahvatukollane lill. Kui ma neid priimulaid nägin, oli tunne, nagu muutuks elu ise. Ärge olge nii kõva ega hirmutav ega ole nii uimane. Nii et lilled on minu jaoks seotud emotsioonidega. ”
"Pean tunnistama, et tihti jätan teiste kirjanike lugemisel lillekirjeldusi vahele."
“Nii ka mina, ” tunnistab ta. „Töötan sõnade kallal, kirjutades ümber, leides õiged sõnad, need, kus ükski teine sõna ei sobiks, ainult need sõnad. Ja see teeb teid natuke hulluks. ”
**********
Mind hämmastab kombinatsioon täpsusest ja “natukene” hullumeelsusest, mille ta on oma romaanidesse ja novellikogudesse toonud. Eriti huvitasid mind tema novellid, merevaigust jäädvustatud kadunud vääriskivid.
O'Brieni lugejad ei tohiks kahe silma vahele jääda: Fanaatiline süda ja Armastuse objekt . Võib-olla sellepärast, et neid mõlemaid tähistavad New Yorgi lood kinnisideest ja südamevalu.
Jah, Edna O'Brieni hetk kordub - naine, kes ootab üksi lohutu hotelli fuajees meest, kes ei ilmu kohale. Tema lugude ainus võistlus on Tšehhovi looming. Kuid neid on rohkem kui pisarate tõmblejaid; tuntakse emotsionaalset vägivalda, mida armastus mõjub nii meestele kui naistele.
Ja ta on kirjutanud ka otsekohese vägivalla kohta, näidates harva julgust, kui ta oma ettekandes murede kohutavatest kuludest maksab. Võite öelda, et liiga palju armastust riigi või hõimu vastu on ta Iirimaa kodumaale kantud.
Umbes kõik O'Brieni loomingust hõljuv, virvendav on kaotuse vari. Lugedes tema memuaari, sattusin šokeeritud psühholoogilise vägivalla suhtes, mis talle tekitati, kui ta praktiliselt Iirimaalt pagendati, et kirjutada The Country Girls ja selle kaks järge (nüüd avaldatud kui The Country Girls Trilogy ). Arvate, et ta oli üks Püha Patricku maodest.
Ta oli 30-aastane esimene romaanikirjanik, kelle raamat keelati, põletati ja tauniti saatanlikult, kõigi võimuesindajate poolt kurjakuulutajana, püha ja ilmaliku õelusena. Hoolimata tema pidulikust vastuvõtust Londonis, oli see justkui juurtest lõigatud lill.
Tema hiljutine memuaar on üles ehitatud tema eluperioodidele, mida määratlesid erinevad kodud, mida ta üritas luua Inglismaa ja Iirimaa erinevates osades. Midagi läheb peaaegu alati valesti ja ta näeb, et ta otsib uut kohta, uut pühakoda. Ta oli abielus kümme aastat iiri kirjaniku Ernest Gébleriga ja tal oli kaks last. "Õnnetud majad on väga heaks lugude inkubatsiooniks, " ütles ta kunagi.
Ja ma mõistan, et isegi peale armastuse ja kurjuse on pagulus ja meeleheitlik varjupaiga otsimine kurjuse valitsetava maailma ebastabiilsuses just see, mis ajendab teda kirjutama filmis "Väikesed punased toolid" .
Ühel dramaatilisel hetkel juhib ta tähelepanu sellele, et igatsus juurdumise ja tagasituleku järele võib keerduda patriotismi. Raamatu viimastel lehekülgedel oleme Haagis, Rahvusvahelises Kriminaaltribunalis. See on viimane tõendite päev Bosnia metsalise vastu. Ta kirjutab: “Ta eeldas messianistlikku rahulikkust, apelleerides sellele, mis on inimkonna parim ja mõistlikum. Äkitselt ja suure teatraalsusega tungis ta inglise keelde, hääl õitses, tungides selle kambri igasse nurka omaenda bravura abil - 'Kui ma olen hull, siis patriotism ise on hull.' '
„Kas jälitate tema tegevusi patriotismini?” Küsin temalt.
“Megalomaania abielus patriotismiga. Teise päeva kohtus, kui kohtuotsus kuulutati välja Karadzici vastu ... Serbias oli pahameel! Veel kord, Serbia on karistatud! Kuid teate, see on selle osa. Tahtsin kirjutada kurjusest, sellest, mida kurja maailmas teeb, ja kuidas see spiraalselt levib mitte ainult neile, kellele see on ette heitnud, vaid ka neile, kes peavad elama, et rääkida lugu oma sugulasest ja sugulasest, kes olid tapetud. ”
Ta on veetnud aega ellujäänute juures, koos muu hulgas rühmitusega, mille nimi on Srebrenica emad - Bosnia naisorganisatsioon, kes kaotas veresaunades lähedased ja kaotasid oma kodud - pagendati nüüd oma Serbia Serbia Bosnias. Emad, kelle mõttetutel alustel lubada tagasi pöörduda, tulenevad ühest ürgsemast tungist: "Nad tahavad tükki oma lapse luust."
Masuhauda maetud luud. See on nende jaoks kõik, mis nende kadunud kodust järele jääb.
Tundub, et see muutus tema kirjatöös talumatuks. Peaaegu justkui anus ta oma peategelasele tunnistada, et ta teadis, et ta teeb kurja. Ja teades, et ta ei saa seda rahuldust, seda luumurdu.
Ma küsin temalt raamatu viimaste lehekülgede kohta, kirjelduse kohta põgenikest, kes lavastavad Shakespeare'i jaanipäeva unenäo laastatud lavastuse, tema näidendi armastuse meelevaldse ilu ja julmuse kohta. Selle lõpus kiruvad pagulased sõna „kodu” kolmekümne viie keeles. O'Brien lõpetab: „Te ei usuks, kui palju sõnu on kodu jaoks ja millist metsikut muusikat sellest võib välja tõmmata.”
See on hingemattev, rõõmu, kaotuse ja jõhkruse sulandumine.
"Noh, kõik tahavad kodu, " ütles O'Brien mulle. “Võib-olla tahab ta ka kodu. Kuid kuna ma seadsin selle [pagulaskeskuse] juurde, kus käisin palju, ei saanud ma lõpetada vale, katarsise, õnneliku lõpuga. ”
"Kas tunnete end nagu pagulus?"
"Ma ei saa koju minna, ei saa koju minna, " vastas naine. "Pole kodu, kuhu minna."
"Mida sa silmas pead?"
“Ma ei saanud elada maal, kust ma pärit olen. Nii et selles on perverssust. Ma näen, kuidas Iirimaa siin praegu istub, justkui oleksin seal - põllud, teed. Ma arvan, et pagulus on seotud meeleseisundi, tundega, et ma olen üksi. Olen paguluses rahulolemise või õnne olukorrast. Ja ma tunneksin seda isegi siis, kui elaksin Iirimaal. ”
"Inimesed kogu maailmas armastavad teie tööd, " ütlesin. "Kas see on teie jaoks oluline?"
"See on minu jaoks väga oluline, " ütles ta väikese naeratusega. “See on minu väike sisemine, talismaniline rõõm. Kunagi arvasin, et mul on see olemas. ”
