Poliitilise hooaja täieliku kallutamise ja toiduvõitluste pealetungimisel koerte söömise ja küsitavate küpsiste söömise vastu on veel üks koht, kus võite leida märke rahva punase riigi sinise riigi poliitilisest lõhest: kartulikrõpsude kottide reklaam.
Eelmisel aastal ajakirjas Gastronomica avaldatud uuringus uurisid Stanfordi õpilane Josh Freedman ja keeleteadlane Dan Jurafsky 12 erineva kaubamärgi kartulikrõpsude leiduvat keelt. Nad avastasid, et kuuel odavamal laastubrändil oli kottidel vähem sõnu ja et need sõnad rõhutasid toidu ehtsust traditsioonide ja koduse olemuse kaudu, esitades väiteid nagu: „Perekonna valmistatud kaskaadide varjus alates aastast 1921“ () Täpselt samamoodi pole poliitikud altid kodus üldsuse seas kõrgel hääletusel keelt kasutama.)
Kallimad kartulikrõpsud - need, mida võiksite tervise juures leida toidupoed - kippusid end pikemate sõnadega eristama. Nende kirjeldused keskendusid rohkem tervisele ja looduslikkusele, rõhutades nende erinevust: “Ei mingit kunstlikke maitseaineid, ei MSG-d, transrasvu ega nalja.” Tõepoolest, iga täiendava “ei”, “ei”, “mitte kunagi”, “ära Kotti ilmunud „t” või „ei hakka”, kartulikrõpsude hind tõusis keskmiselt neli senti untsilt.
Uurimist käsitlevas postituses (milles ta märgib, et lugejad peaksid uurimuse läbi viima „soolaviljaga”) kirjutab Jurafsky: „Need loodusliku versiooni traditsioonilise autentsuse mudelid on osa meie rahvuslikust dialoogist, kaks paljudest raamimisviisidest mis moodustavad meie käimasoleva vestluse selle üle, kes me oleme. ”
Võib-olla pole tulemused sugugi nii üllatavad. Nii toimib presidendi või kartulikrõpsu turustamine - leiate sihtrühma ja proovite neile midagi nende keelt kasutades müüa, isegi kui teie toode ei pruugi konkurentidest nii erinev olla. "Ei" võib jah.
