"Üks asi, mida ma olen õppinud, on see nagu džäss. See on improviseeritud. Puudub kirjalik partituur." William Ury on üllatavalt lõdvestunud, kui heidab Smithsoniani kirjaniku Doug Stewartiga läbi need tähelepanekud läbirääkimiste protsessi kohta. Ury viibib Haagi hotelli fuajees, oodates Tšetšeenia delegatsiooni saabumist, et tema ja tema meeskond saaksid vahendada rahuläbirääkimisi nende ja Venemaa delegatsiooni vahel. Ja juba on mõned kortsud - just Urysse jõudis sõna, et tšetšeenid ei tahtnud oma Venemaa passe kasutada, põhjustades probleeme Hollandisse sisenemisel; ja nüüd nad protestivad oma hotellimajutuse vastu.
Kuid nagu Ury ütleb, on see kõik osa improvisatsioonist ja tal on olnud palju praktikat. Ury on pidanud läbirääkimiste seminare, uurides, kuidas erinevad kultuurid käsitlevad konflikte, ja aidates vahendada rahvusvahelisi vaidlusi alates 1981. aastast, mil ta koos Roger Fisheriga kirjutas Getting to Yes: Läbirääkimiste pidamine lepingusse andmata . Teema, mida nimetatakse "läbirääkimiste piibliks", tõusis raamat kogu maailmas enimmüüdud toodete nimekirja - kaks miljonit eksemplari 21 keeles ja loendamine -. Nende jutlustatud bränd, mida nad nimetavad „põhimõtteliseks läbirääkimiseks“, rõhutab seisukohtade esitamise asemel vastasega ühiste huvide otsimise protsessi ja siis vaevaga tühimiku vähendamist.
Paberil kõlab see hästi, kuid kuidas see praktikas töötab? Selle teadasaamiseks sõitis kirjanik Doug Stewart Haagi, et olla tunnistajaks Uryle ja tema läbirääkimisrühmale, kes tegutsevad rahvusvahelises rahu palees. Stewart kirjeldab oma läbirääkimisruumi sisemusest väikseima nüansini emotsionaalsete puhangute, kõrvulukustavate vaikuse ja - lõpuks - tõelise suhtluse põgusate hetkede lahtikäivat mäesuusaralli.
