Sel nädalavahetusel tabasid Lumivalgeke ja Huntsman, klassikalise vendade Grimmide muinasjutu keerdkäikudest staarnäitlejad: Chris Hemsworth, Charlize Theron ja Videviku triloogia Kristen Stewart. Kuid mida arvaksid grimmid, kui nad esietendusel ringi käiksid? Smithsonian.com-i K. Annabelle Smith rääkis koos muinasjuttude ja rahvaluule uurimise ühe viljakaima autori Jack Zipesega peavoolu muinasjutu kohandustest.
Näib, et välja tuleb palju muinasjututeemalisi telesaateid ja filme - “Ükskord”, Peegelpeegel, Jack hiiglaslik tapja, Lumivalgeke ja Jahimees - milline on teie esialgne reaktsioon sellele sissevoolule?
Esiteks on ekslik öelda, et hiljutine tõus on olnud - muinasjuttude vastu on huvi olnud juba alates 1890. aastatest. Kogu see suurejooneline jutt ei ole tegelikult uus huvi muinasjuttude vastu, vaid uus viis miljonite dollareid maksvate lavastuste liialdamiseks ja kaunistamiseks. Uueks on hüppamine - filmid, mis on täiesti meeletud, võivad põhjustada tunde, nagu saadate teid maailma, mis hämmastab ja rõõmustab teid paar tundi popkorni söömise ajal.
Milline on teie hinnang aastate jooksul ilmnenud kohanemistele?
Meil on kõik õigused ja me peaksime lugusid kohandama, sest ühiskond muutub. Grimmid aga libiseksid üle, kui nad oleksid täna elus. Neid tunti omal ajal paremini kui teaduslikke kirjanikke; nad jälitasid lugude jutustamise olemust. Kogudes igast avaldatud muinasjutust erinevaid versioone, lootsid nad elustada keelelist kultuuritraditsiooni, mis hoiab inimesi koos - lugusid, mida jagati tavainimestega. Nende kohanduste abil saate hästi aru, kas kunstnikud kirjutavad raha teenimiseks või enda tähistamiseks. Kriitikutena võlgneme oma kultuurile 95 protsendi nähtavate materjalide vallandamise.
Mis muinasjuttude originaalversioonidest näib jäävat?
Me ei tea tegelikult, millal muinasjutud pärinesid. Olen proovinud oma viimases raamatus “ Vastupandamatu muinasjutt” näidata, et ükskõik millisest žanrist rääkimiseks, eriti nn kutsutavaks žanriks - müüt, legend, anekdoot, pikk lugu jne -, et peab tõesti lugude päritolust midagi koos aru saama. Mida kreeklased ja roomlased pidasid müütideks, käsitleme muinasjutte. Näeme, kuidas väga selgelt mõjutused, mis pärinesid kõigist kultuuridest, avaldasid tohutu mõju tänapäevase muinasjutu arengule. Need müüdid ei ole otsesed “Lumivalgekese” jutud, kuid juba neil on naise armukadeduse ja kadeduse motiiv, mida üks tegelane tahab tappa. Kõigis kreeka müütides, mis hõlmavad naisjumalannasid, näete sama: kes on ilusam? Kes on võimsam kui teine? Need teemad - ema või võõrasema armukadedus noorema, sureliku naise ilu või jõu üle - on ajendiks “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”.
Muinasjutud on palju muutunud - sedavõrd, et kui lapsed kuulksid täna algseid versioone, võivad nad olla üllatunud. Mis võib inimesi originaalide osas šokeerida?
Grimmi kollektsioonid polnud kunagi lastele mõeldud. Mitte sellepärast, et lapsed jäeti välja, vaid sellepärast, et seda jaotust, mida me täna lastekirjanduses teeme, ei eksisteerinud. Mõte kaitsta lapsi vägivallajuttude eest vägivallaga tekkis alles 19. sajandi alguses. Filmis „Tuhkatriinu” nokitsesid linnud õdede õdede silmad välja pärast seda, kui tüdrukud lõid kontsad ja varbad maha, et proovida jalad klaasist sussi sisse mahutada. 1812. ja 1815. aasta väljaannetes Laste- ja majapidamisjuttudest on lugu, kus lapsed teesklevad lihunikke ja tapavad sea osa mängivast lapsest. Grimmid ei kõrvaldanud seksi ja vägivalda, kuid suhkruga kaeti osa sellest hilisemates väljaannetes. Näiteks “Punamütsikese” 20. sajandi versioonis ei jõua hunt kunagi vanaema sööma. Seda peetakse väärituks.
Aga vennad Grimmid? Mis te arvate, miks on nende nimi jäänud Ameerika jutuvestmise klambriks?
Grimmide jutud kleepuvad sellepärast, et nad olid head kunstnikud - täiuslikud kirjanikud, isegi kui neil oli aja jooksul neid lihtsam seedida. See pole nende “Lumivalgekese” seksism, see on aja seksism. See, kuidas lapsi peksti moraalsetest juhistest kinni pidama, see, kuidas naisi kujutatakse, olid ideed, mis olid ajastul, mil nad kirjutati. Kui grimmid hakkasid koguma esimesi “Lumivalgekese” versioone enne selle avaldamist oli see lugu emast, kes on oma tütre peale armukade ja tahab, et ta tapetaks. Vennad Grimmid läbisid seitse revisjoni ja 1819. aasta teise väljaande järgi hakkas Wilhelm Grimm lugu tikkima, muutes selle seksistlikumaks. Tal on Lumivalgeke, mis ütleb "ma olen teie heaks perenaiseks" päkapikkudele; ta vahetas ema võõrasema vastu. See muudab palju.
Milline oli teie esimene reaktsioon Lumivalgekesele ja jahimehele ?
See film tähistab feministliku liikumise tagasilööki. “Kunagi ammu”, peegelpeegel - need saated ja filmid keskenduvad naistele ja nende konfliktidele üksteisega. Mida kuradit tänapäevastes muinasjuttudes tehakse? Naised ei domineeri maailmas; nad pole kurjad. Miks redigeerime Grimmi jutte tagasiulatuvalt, mõistmata naiste keerulisi probleeme? Neil filmidel pole tänapäeva maailmale midagi öelda.
Milline sõnum jõuab teie arvates naissoost tegelasteni?
Alati on tunda võltsfeminismi või valefeminismi puudutust. Lumivalgest saab sõdalane, kuid see neitsi printsessi ülistamine on meil endiselt olemas.
Mis te arvate, miks need lood on ajaproovile pannud?
Üldiselt jäävad muinasjutud kinni, kuna need on ühiskonnaga kohanemisel meie jaoks olulised. Jutud aitavad meil mõista keerulisi teemasid nagu laste väärkohtlemine, vägistamine, isegi õdede-vendade võistlus. Nad kipuvad pakkuma meie väärastunud maailmale vastupidist maailma, kus asjad lahendatakse või vähemalt tekib õiglustunne. Tuleme nende juttude juurde tagasi, kuna need aitavad meil maailmas liikuda. Peaaegu kõik kaasaegsed muinasjutufilmid ja proosa muinasjutud on originaalidest kaugel hiilinud ja hei, sellega on kõik korras. Küsimus on selles, kas adapterid teevad uue kunstiteose, mis provotseerib meid mõtlema ja unistama ning tahame loo ise omaks teha.
