Kui eelmisel kuul hakkasid saabuma uudised katastroofiliste kahjustuste kohta, mis orkaan Irma Kariibi merele tõi, tegelesin arhiivimaterjalidega, mis pärinevad peaaegu 30 aastat tagasi 1990. aasta Smithsonian Folklife festivali programmist, mis keskendus USA Neitsisaartele. Neist kastidest läbi minnes tundsin veider järelkaja.
Aasta varem, selle festivali ettevalmistamise keskel, 17. septembril 1989 tabas Hugo USA Neitsisaared 4. kategooria sõjajõudude orkaanina, suurim kahju oli St Croixis. Washington Posti eriaruandes öeldakse: “Christiansted ei olnud mitte ainult juurdunud puude, katkiste kommunaalpostide, purustatud autode ja tonnide kaupa prahitud hoonetest prügi täis, vaid ka roheline troopiline saar oli järsku pruuniks muutunud. Hugo tuuled olid nii tugevad, et enamikul veel seisvatel puudel olid lehed raiutud. ”Kui püha Croix kannatas tormi tagajärjel, said püha ka Thomas ja püha Johannes ka märkimisväärselt kannatada.
Nii nagu Irma ja Maria on teinud, on Hugo põhjustanud ulatuslikku kahju ka Leewardi saartel ja Puerto Ricos.
Mõtlesime, kas peaksime festivaliprogrammi tühistama või edasi lükkama, et piirkond saaks taastuda nii füüsiliselt kui ka rahaliselt. Kuid meie Neitsisaarte partnerid vastasid ühel häälel: nüüd, rohkem kui kunagi varem, ütlesid Neitsisaarte elanikud meile, et neil on vaja meeleolu tõstmiseks ja vastupidavuse meeldetuletamiseks ning maailmale maailmale rääkimiseks kultuuriüritust. nad toibusid. Eriti katastroofide ajal pöörduvad inimesed kultuuri poole mitte ainult lohutuse, vaid ka ellujäämise nimel.
"Orkaan Hugo hiljutine katastroof tegi välitööd tavapärasest pisut raskemaks, " teatas kuraator Mary Jane Soule ühes karbis olevast dokumendist. Soule tegeles St. Croixis muusikute uurimisega. „Ma ei saanud seal viibimise esimese viie päeva jooksul autot rentida, mis piiras mu liikuvust. Paljud telefonid endiselt ei töötanud, seega oli informaatoritega ühenduse võtmine tavapärasest raskem. Kui ma aga tegelikult leidsin isikud, keda ma tahtsin näha, leidsin enamiku neist valmis rääkima, ”seisis tema raportis.
(Foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) 
(Foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) Kohalik ajakirjandus teatas, et olenemata asjaoludest ei tühistata Kolme Kuninga päeva paraadi: „Ei vihm [n] ega orkaan ega tuuled ega poleemikat peata Crucian Christmas Fiesta.“ Oma põllu-uuringute lindipäevikus loetleb Soule Hugo roll fiesta ajal, lisades, et calypso ansamblid olid selle kohta lugusid lindistanud.
“Eve aia väeosa kujutab Hugot, ” kirjutas Soule. “No nonsense (muusika ja tants) väeüksus teeb“ Hugo perekonda ”, kujutades rüüstatuid ja turiste. Vägeva Pati laul 'Hurricane Hugo' kõlas kõlaritest ühel paljudest veoautodest. Heliefekti (bänd) saab kuulata mängides saadet “Hugo Gi Yo” (Hugo annab teile). ”
Mitu kuud hiljem, kui töötajad saartele tagasi jõudsid, oli “Hugo Gi Yo” endiselt väga populaarne, nagu ka mustad, monograafiliselt kirjutatud meremeeste mütsid, mis kuulutasid “Stressivaba taastumine 1990. aastaks, St Thomas, VI”.
Laulud Hugost leevendasid ärevust. Paljud inimesed olid kõik kaotanud. Kuid nagu kõik head calypso-lood, aitasid nad saarte suulises ajaloos koomiliselt kaasa.
Vaadake “Hugo Gi Yo” salme:
See oli seitseteistkümnes september 1989, mille Hugo üle võttis.
Kuule, see orkaan oli suur üllatus,
Kui see kaguküljest Püha Croixi tabas.
Kuule rantantantant, katus kukub alla.
Rantanantan tsingib ümber…
Pole vett, pole elektrit ega telefoni.
Meie, inimesed, oleme surnud; pole ju midagi juua….
Ansambel Sound Effex mängib kõrvalseisjatele karnevaliparaadil Neitsisaartel St. Croixis. (Foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) Calypso laule märgitakse nii nende sotsiaalsete kommentaaride kaudu sündmustele kui ka tavaühiskonna reageeringutele. Washington Posti aruanne St. Croixi kohta jätkus: „Rööv algas järgmisel päeval pärast pühapäeva öist tormi, kui paanilised saarlased püüdsid toiduvarusid varuda. See lagunes kiiresti kõikvõimalike tarbekaupade tasuta haaramiseks, mida mõned tunnistajad pidasid “toitvaks meeletuks”. Kolm päeva peaaegu anarhiat jälgis Hugo kohutavat möödumist 17.-18. Septembri öösel ning ajendas president Bushi saatma umbes 1100 armee sõjaväepolitsei ja 170 föderaalset korrakaitseametnikku, sealhulgas 75 FBI ja USA erioperatsioonide gruppi. Marshalli teenistus. ”
Omakorda vastab “Hugo Gi Yo”:
Sa ei rikkunud midagi.
Sa pole varas midagi.
Sa ei võta midagi.
Hugo annab sulle.
Nagu programmi teadusuuringute nõunik Gilbert Sprauve selgitas, osutasid kaltsipoonlased südamest, et väljendada alamklassi pettumusi ja küünilisust. Nad teevad oma märgi laulusõnadega, mis löövad süsteemi kahetandardite keskmesse. ”
Vägeva Pat'i paraad hõljumine julgustab kaaskodanikke positiivsuses püsima (foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) 
Teine elanik valmistab oma sarkastilist märki paraadiks. (Foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) 
Paraadilkäija valmistab ette oma märgi, pöördudes naljaga pooleks orkaanijärgsele rüüstamisele, mis vaevas Püha Croixi saart. (Foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) Soule kirjutas St. Croixis eksisteerinud rassilised ja majanduslikud pinged, mis olid väljendatud vägeva Pat'i orkaanis Hugo:
Pärast orkaani möödumist käskisid inimesed mul kiiresti laulda.
Laulge rüüstamise, laulamise kohta, mida teevad mustvalged inimesed.
Laulge neist araablased, Plaza katusekorrusel
Granaadi ja relvaga ähvarda vanu ja noori tulistada.Vahetuskeel on suur probleem, kehtesta ainult mõnele vaesele inimesele nagu mina ja sina.
Rikas mees rändleb öösel, vaene mees peatub armee kaudu ja saab rinnaga __
Brutaalsus marssaliga, saatke mõni haiglasse,
Mõni murrab su ukse maha, laseb maha ja teeb palju muud.Kui vaatasin ringi ja nägin seisukorda
meie Neitsisaarest.
Ma ütlen endale, et eelist ei saa teha.
Ühel päeval olete rikas. Järgmisel päeval olete vaene.
Ühel päeval astud redelist üles. Järgmisel päeval sina
roomates põrandal.
Ilu on naha sügav; materiaalsed asjad on korraks käes.
Rikutud hing ei leia meelerahu
Ma arvan, et see on kõik, mida Hugo üritas öelda
kogu inimkonnale.
Ära süüdista mind. Hugo tegi seda.
Üldine söepott, mida on kujutatud suupistete küljel USA Neitsisaartel St. Croixis. (Foto: Mary Jane Soule, Ralph Rinzler Folklife'i arhiiv) Orkaan Hugo kerkis üles ka vestlustes käsitöö teemal. Teades söe valmistamise olulisust, eriti St. Croixis, küsitles teadlane Cassandra Dunn Gabriel Whitney St. Julesit, kes oli vähemalt 40 aastat söetootmist teinud ja õpetas oma pojale seda traditsiooni. Dunni kokkuvõtvas raportis pole orkaani mõtted kaugel.
"Toidu keetmine söe potis söe põletamise teel on tehnika, mida kasutatakse Lääne-Indias ja Kariibi meres 1800. aastate keskpaigast, " kirjutas ta. „Puusöetootjad õppisid mitmesuguste metsade kasutamise tehnikaid, sealhulgas mango-, tiibeti-, mahagoni- ja samanapuu puid. Pärast orkaani Hugo pöördusid St. Croixis need, kes olid kaotanud juurdepääsu gaasi või elektrile, söe ja söepotti. "
Püha Toomase sarnaste lugudega sai selgeks, et see quotidian kultuuriteos, mis ühendas saarlased nende pärandiga, oli väärika ellujäämise oluline element. Söepoti pilt sai festivaliprogrammi teemadest keskse tähtsusega - nii kasuliku tööriista kui ka vastupidavuse sümbolina.
Meie üllatuseks oli söepott, mis sarnaneb enamus malmist Hollandi ahjuga, identne sellega, mida kasutasid samal aastal Senegali programmis osalejad, ja see viis kahe rühma vahelise kultuurilise suhtluse suurenemiseni. See ajendas aasta hiljem mõlemad programmid St. Croixis uuesti korraldama.
St. Croixist Washingtoni DC-sse viivad Virgini saareelanikud oma paraadi National Mallisse 1990. aasta Folklife'i festivali jaoks. (Ralph Rinzler Folklife arhiiv) Kultuurilised reageeringud orkaanile Hugo ja neile, keda ma kahtlustan, näeme pärast katastroofilisi orkaane Harvey, Irma ja Maria meelde tuletamas, et kui loodusõnnetused, sotsiaalsed, poliitilised või majanduslikud katastroofid tabavad, pöörduvad kogukonnad sageli ühiste kultuuriressursside poole. Lood, kogemused ja traditsioonilised oskused osutuvad kasulikeks, inspireerides meid takistustest üle saama ja aitama kogukondadel taastuda.
Selle artikli versioon ilmus algselt Smithsoniani Folklife'i ja kultuuripärandi keskuse veebiajakirjas. Olivia Cadaval oli USA Neitsisaarte programmi kuraator 1990. aasta Folklife festivalil ning on praegu Folklife'i ja kultuuripärandi keskuse kultuuriuuringute ja hariduse kuraator ning juhataja. Heli on salvestanud Mary Jane Soule ja meisterdanud Dave Walker.
