Siin on meie aja üks kuulsamaid ja vastuolulisemaid romaanikirjutajaid Martin Amis, kes asus mugavalt elegantselt restaureeritud vintage Brooklyni pruunikivis, olles just kolinud oma perega Londonist USA-sse, naabrusesse, kus on Cobble Hilli armastavalt Dickensian nimi. . Paljud Ühendkuningriigis, eriti need, kes on lugenud Lionel Asbot, tema paheliselt satiirilist romaani, mille pealkiri on Inglismaa osariik, on võtnud oma kolimise Ameerikasse kibeda hüvastijätuna Ühendkuningriigile - maale, millest on saanud, kui loete uut töö, kus domineerivad õelad joogid (Ühendkuningriigi släng vulgaarsete, sageli vägivaldsete kiusamiste jaoks) ning asjatundmatu, toksilise tabloidi ja porno kinnisideega kultuur.
Sellest loost
[×] SULETUD
(Julian Broad) 
Pildigalerii
Amis on öelnud, et kolimine oli seotud rohkem tema naise, romaanikirjaniku Isabel Fonsecaga, kes tahtis olla oma Ameerika pere lähedal. Sellegipoolest on ta ühele intervjueerijale märkinud, et ameeriklased peaksid veetma kolm või neli tundi päevas, tänades lihtsalt oma õnne siin viibimise eest. Ja tõepoolest, sellel kaunil kevadisel hämaral hetkel Brooklynis asuvas bukolises brownstone'is oleks tema valikut raske süüdistada.
Ja ometi oli täna Põhja-Ameerikas minu visiidi päev, mil USA tabloidides esitleti hirmuäratavat kaaslast, keda hakati kutsuma “vannisoolade kannibaliks” - vannisoolad olid mõne mürgise disainerravimi tänavanimi - kes oli Florida veetult ja metsikult närinud kodutu mehe nägu. (Hilisemates aruannetes seati kahtluse alla seotud uimasti laad.) Teatati, et teine kannibal viibis Marylandis lõdvalt ja keegi saatis Kanadas posti teel kehaosi.
Ja nagu tänapäeval on ilmne kaks ameerikat - tsiviliseeritud, bukooliline Brooklyn ja meeletu piibusoolade tühermaa -, siis võib öelda, et seal on kaks Martin-ruumi. Seal on Amis selliste tigedate, sageli ennekuulmatute koomiliste satiiriliste romaanide autorid nagu Lionel Asbo ja Money (üks viimase aja kirjanduse kõige põnevamaid lugemiskogemusi, suur ameerika romaan, mille juhtus olema briti kirjutatud; mõelge sellele kui suurele Gatsbyle) vannisoolade kohta), samuti London Fields ja The Information (kirjandusmaailma geniaalne saade, mis sisaldab võib-olla kõige romaani kõige naljakamaid stseene, mida ma olen lugenud alates Catch-22-st ).
Ja siis on veel teine Amis, see, kes täna õhtul meie vestluses domineerib, see, kes kirjutab halvast käitumisest kaugemale ulatuvaid raamatuid, et mõtiskleda kurja enda üle. Nende hulka kuuluvad holokausti romaan " Aja nool", tema kaks raamatut stalinismist - gulagi romaan "Koosolekute maja" ja " Koba hirm", lühike biograafiline essee Stalini ja tema võimu all toime pandud massimõrvade kohta - ning Einsteini koletised (kui te pidada tuumarelvade hävitamist kurjaks) ja tema vastuolulisi esseesarju 11. septembri teemal "Teine lennuk" .
Vahetult pärast seda, kui oleme paari külma koroniga elutoas elama asunud, küsin Amistilt Ühendkuningriigi Telegraphi intervjuus tehtud otsekohese märkuse kohta, öeldes, et ta kavatseb oma järgmises romaanis naasta holokausti teema juurde.
"Jah, " vastas ta. "Ma olen tegelikult 50 lehekülge." Tema naasmine teema juurde tekkis tema sõnul tundest, et "väga käegakatsutavas ja lähitulevikus holokaust taandub elavast mälust." Ellujäänute tunnistused jäävad kestma. trükis ja videos, kuid nende füüsiline kadumine elust tähistab sümboolset lõhet.
Ma mainin, et mõned hiljutised Ameerika kommentaatorid on nimetanud holokausti ajaloolise olulisuse pidevat kaalumist märgiks, et ollakse “holokausti kinnisideeks” - loha, mis minu arvates esindab holokausti eitamise uut vormi.
Amise reaktsioon: "Olen nõus WG Sebaldiga [silmapaistev saksa romaanikirjanik], kes ütles:" Ükski tõsine inimene ei mõtle kunagi millelegi muule. ""
Ta lisas: "Mind hämmastab erandlikkus."
Holokausti erandlikkuse küsimus on see, mis on minu jaoks põnev ja millest ma kirjutasin raamatus Hitleri seletamine : kas Hitler on teiste ajaloo kurjategijate jätk, ajaloo spektri ots või kas ta esindab midagi muud? lisaks pidevusele - erandlikule nähtusele - radikaalse kurjuse haruldases valdkonnas, mis on tema enda oma?
"See on minu puhul kindlasti erandlik, " jätkas Amis, "kuna mul polnud vahet, kui palju ma selle kohta lugesin, tundsin, et mul pole selle mõistmiseks lähemal", Hitleri kurja olemus.
"Vene holokausti puhul see nii ei olnud, " ütleb ta, hoolimata Stalini massimõrvade kehalistest arvudest, mis ületavad Hitleri oma.
Ta ütleb mulle, et kuni viimase ajani oli Hitler mõistmise probleem teda ajendanud. Ja siis, "lugesin Primo Levi kaaslase köite lõpus lõiku" Kui see on mees ", oli üks holokaustist üle elanud kirjanikke ja mõtlejaid kõige rohkem imetlenud. „Seal vastab ta küsimustele, millele teda kõige sagedamini tsiteeritakse. Ja üks küsimus on järgmine: "Kas tunnete, et mõistate seda rassilise vihkamise taset?" ja Levi vastas: "Ei, ma ei saa sellest aru ega peakski seda mõistma, aga see on püha kohustus mitte mõista" ja see, et millestki aru saada, on see enda sisse mahutada ja me ei saa seda teha.
"See oli minu jaoks epifaania, " ütleb Amis, "lugedes neid ridu. Ja ma mõtlesin, et 'ah.' Siis, kui surve mõistmiseks minust lahkus, tundsin, et suudan [kirjutada]. Ma sain aru kahest või kolmest asjast, mida võib-olla polnud eriti rõhutatud. ”
Ta mainis kahte asja: palgasõdurite aspekti, “kui uskumatult armetu oli kogu operatsioon. See, kuidas nad panid juute tasuma piletite eest raudteevagunites surmalaagritesse. Jah, ja kolmanda klassi piletite hinnad ühesuunalised. Ja lastele poole hinnaga. ”
See viimane detail on nii kooskõlas Amise nägemusega inimloomusest - absurdi põimitud pahatahtlikkus.
“Poole hinnaga ...”
“Alla 12-aastased”
Oleme mõlemad korraks vait.
"See oli omamoodi kurja uurimine, " jätkas ta. "Kui halvaks saame saada?"
Kuid ta möönab: "Ma ei taha eriti jõuda temaga (Hitlerini) nii kaugele, et mõtlen romaanikirjanikuna." Tema sõnul pole Hitler uue romaani tegelane. “Romaani kõrgeim koht on Martin Bormann, kuid me ei näe teda. Selles on Rudolf Hess, mitte nimepidi, ja teised räägivad hiljutisest visiidist Auschwitzi, kuid nad on üldiselt omamoodi keskmised, madalama keskel tegutsejad. ”
Me käsitleme Hitleri mõtteviisi vaidlusküsimusi.
Mainin keerulist teooriat, mille võttis vastu hiline Hitleri ajaloolane Alan Bullock, kes tundis, et Hitler oli puhtalt oportunistlik näitleja, kes isegi ei uskunud oma antisemitismi, kuid hiljem hakkas arvama, et Hitler oli “see näitleja, kes uskus oma oma tegu. ”
Amis vastab: "Sa mõtled, nagu keegi ütles:" Mask sööb nägu. ""
Täpselt. (See oli John Updike, rääkides kuulsuse alandamisest.)
Amigaga rääkides tunnen, et need asjad on tema jaoks olulisemad, et ta tunneb kirjaniku, mõtleja, Sebaldi sõnastuses tõsise inimesena vastutust neile reageerida. See, et siin on kaalul midagi, mis on suurem kui tema koomiksiromaanide erinevad moroonilised tagaküljed, ükskõik kui geniaalselt ta neid välja keerutab.
„Võime nõustuda, et [holokaust} on seni kõige vastikum kuritegu, kuid mis saab siis, kui on suurem kuritegu? Kas on piir, mille ületamise ajal ei suuda romaanikirjutaja õuduse piiridest mööda minna? ”Kui tume on pimeduse süda? Kas me oleme näinud ainult selle varje?
Mis toob esile võrdleva kurjuse küsimuse ja Hitleri versus Stalin.
"Te ütlesite mõni aeg tagasi, et Stalin [tema kuri] ei olnud Hitleri omaga võrdne."
"Ma tunnen seda üha enam, " ütles ta Hitleri ülimuslikkuses kurjuse üle Stalini suhtes. "Kus sa seisad või kuidas sa end tunned?"
"Lugesin hiljuti Timothy Snyderi veriväljakut, " ütlesin talle, see on tähtis raamat, mis tuletab meile meelde, et lisaks Stalini mitme miljoni surnud puhastusele ja gulagi ohvrite surnukehade arvule ei saa me jätta tähelepanuta kogu Ukraina tahtlikku nälgimist varakult. " 30ndad, tegu, mis tappis miljoneid ja ajendas paljusid peresid kannibalismi, isegi omaenda lapsi sööma.
"See oli üks kuritegu, mis on analoogne holokaustiga, " nõustus Amis, "kuna perekonnad pidid üksteist nälgima. See võtab kaua aega, et nälgida ja vaadata, kuidas teie lapsed nälgivad ... ”
"Asi, mis ületas minu jaoks teatud piiri, " ütlesin ma, "olid pered, kes söövad oma lapsi."
"Ma tahan teile midagi näidata, " vastas ta. "See on Koba hirmus, minu raamat Stalinist, ja [seal on pilt, millel on näha] need kohutavad omamoodi üsna purjus, hullumeelse väljanägemisega vanemad koos oma laste jäsemetega." Ta trudutab trepist üles ja trudib alla - ühe tunneb raskust, mida ta kannab: kõvakaaneline väljaanne Koba hirm - ja avab raamatu terveleheküljelisele fotole perekondlikust kannibalismist 1920. aastast, tegelikult Lenini näljast, kuid kannibalism on kannibalism. Foto on täpselt selline, nagu ta seda kirjeldas.
Sellist, mida ma nüüd sooviksin, poleks ma kunagi näinud. Sellist, mida ma nüüd ei unusta.
"Vaadake nende nägusid, vanemad." Ütleb Amis. “Nightmarish.”
Kas Amise halva käitumise raamatud tulenevad tema kurjadest? Ma kuidagi ei usu. Kuid ma ei taha kahandada teist Amist, luurat, pilkavat vaimukust, mida kunagi kirjeldati kui "Briti kirjanduse Mick Jaggerit". See, kes on tõenäoliselt parim ingliskeelne koomiksiromaan ja "koomiksikirjanik", võib olla tõsine elukutse, kuna mõned inimloomuse kõige teravamad vaatlejad on olnud koomiksiromaanid, Swiftist ja Fieldingist Helleri ja Amini. Koomiksikirjutajad ei pruugi tingimata ignoreerida pealkirju ja staline, vaid tegelevad rohkem sellega, mida me oma igapäevaelus kohtame - halva käitumisega.
Amise jaoks on halva käitumise keskpunktiks olnud „jobu”, mõnikord koomiline, sageli ähvardav kombinatsioon mehelikkusest ja vägivallast. Tema uue romaani pealkirjaks saanud tegelane Lionel Asbo võib olla lõpppunktiks tema lummusele lummuses, joobi hirmutavale Frankensteini koletisele.
Ja siiski, Amis ütleb mulle, et "mul on sellest [yobbismist] tegelikult üsna verine süda, sest ma olen alati mõelnud, et inimestel, kes on määratud joobideks, on tegelikult päris palju põlist intelligentsi ja vaimukust."
“Kas teil on sisemine joob?” Küsisin.
“Oh jaa, mul olid oma joobiperioodid. Ei midagi vägivaldset, kuid kindlasti naeruväärset. Ma arvan, et see on pettunud intelligentsus. Kujutage ette, et kui te oleksite tõeliselt arukas ja kõik kohtleks teid nii, nagu oleksite loll ja keegi ei püüdnud teile midagi õpetada - selline sügav alateadlik raev, mis teie sees käima hakkab. Kuid siis, kui see korda saab, saate tugevuse sellest, millest teate, et on teie nõrkus, see tähendab, et olete vähearenenud. "
Palusin temalt oma mõtteid mehelikkuse kohta.
“See on kahtlemata minu peamine teema. See, kuidas mehelikkus võib valesti minna. Ja ma olen midagi utoopilist kaitsjat. "
Armasta sõna "gynocrat". See on usaldusväärsem kui mehed, kes ütlevad, et nad on feministid.
"Ma võin ette kujutada, " ütleb ta, "kahe või kahe sajandi pärast peetakse seda naiste reeglit paremaks panuseks kui meeste reeglit. Mis meestel viga on, on see, et nad kipuvad vägivaldset lahendust otsima. Naised mitte. ”
"Ma lugesin raha, " ütlesin talle, "ja seal oli üks lõik, kus John Self [püsiv peategelane] ütleb:" Minu suhetes naistega on kõik seotud asjaoluga, et suudan neid peksta. " Teie romaanide mehi mõistavad naised tõeliselt. Mis te arvate, kas ma küsisin temalt, "mis on naiste kõige müstilisem asi?"
Just sel hetkel - ma ei tee seda korda - kuuleb saalis jälge. Amise naine Isabel on koju tulnud; ta on sale, atraktiivne 50-aastane mees, kes näeb välja nagu klassiõpilane.
Amis tervitas oma naist ja ütles talle: "Minult küsiti just, miks mehed ei mõista naisi."
"Oh, ma parem lahkuksin, " ütleb ta heasüdamlikult.
"Ron tuletas mulle just meelde, et John Self ütleb [ rahas ]" Põhiline on see, et ta suudab nad ära lüüa. " Nii kallis, ma võin sind peksa saada, ”ütleb ta pilklikult, naerdes, ehkki tulemus ei tundu mulle täiesti selge.
Ta naeris ka ja ütles karjuvalt: "Ma teen vaevalt õhtusööki."
Lahkudes kerkis esile kolmas Martin Amis, kellel polnud midagi pistmist kurja ega halva käitumisega. Amis, kes naudib armastust, mida ta oma laste vastu tunneb, ja luuletaguseid.
"Kui ma räägin armastusest, " ütles ta, "positiivne väärtus on alati süütus."
Uue romaani keskmes, ütles ta mulle, on armunud süütu paar ja ohustatud laps.
“Just selle nimel näib mulle au andvat, laps või ingénue, vähem maised tegelased. Võite öelda, et maailm ei pruugi halveneda - ühe näputööga saate seda öelda. Kuid see on täiesti vaieldamatult vähem süütu. Teil on tunne, et lapsepõlv ei kesta nii kaua kui vanasti. Süütust on maailma vananedes raskem kinni hoida, kuna see kogub radadele rohkem kogemusi, rohkem läbisõitu ja rohkem verd.
„Teie noorus aurustub teie 40-ndate aastate alguses, kui vaatate peeglisse. Ja siis saab täiskohaga töö teeselda, et sa ei sure, ja siis aktsepteerid, et sured. Siis teie 50-ndates eluaastates on kõik väga õhuke. Ja siis äkki on teie sees see tohutu uus territoorium, mis on minevik, mida varem polnud. Uus jõuallikas. Siis ei pruugi see teile nii rõõmustav olla, kui 60-ndad algavad [Amis on 62], kuid siis leian, et teie 60ndatel hakkab kõik jälle pisut maagiline tunduma. Ja see on ümbritsetud omamoodi puhkust vajava vastukajaga, et see maailm ei lähe kuigi kaua ringi, nii et see hakkab näima ülbe ja põnev. ”
Eriti meeldis mulle mineviku “tohutu uus territoorium” ja “kergelt maagiline” tunne, mille ta esile kutsus. Tõepoolest, see tuletas mulle meelde Shakespeare'i kuulsat kõnet “inimese seitse vanust”, varjundiga rohkem optimismi ja mis veelgi muljetavaldavam selle poolest, et mind toimetati enneaegselt.
Lõpuks liikusime edasi suure sõbra Briti luuletaja Philip Larkini juurde, kes oli talle olnud sõber, ja tema isa, teise tuntud ja vastuolulise romaanikirjaniku Kingsley Amise juurde. Martin oli toimetanud valiku Larkini luuletusi. Mainisin esseed, mille olin kirjutanud minu arvates Larkini kõige jaatavamast joonest - lüürilise pessimismi poolest tuntud teoses - „Arundeli haua” lõpujoon: „See, mis meist ellu jääb, on armastus.”
Joon, mille Larkin ise hiljem liiga romantiliseks pidas.
Kuid Amis ütles mulle, et see polnud Larkini ainus poeetiline kinnitus.
“Mis saab“ Puude ”lõpust?” Küsib ta minu käest ja tsiteerib seda.
Nende iga-aastane trikk uue otsimisel
Kirjutatakse teraviljaringidesse.
Kuid ikkagi lõikavad rahutud lossid
Täis kasvanud paksusega igal mais.
Eelmine aasta on surnud, näivad nad ütlevat,
Alustage uuesti, uuesti, uuesti. ”
See oli kolmas Amis täies õites. Kuulake lehti värskelt värskelt, nagu tema puude ääristatud pruunikivitänaval, kus Amis Ameerikas taas alustab.
Kuid ülejäänud kaks ruumi, tumedamad, ei lase sellel puhata. "Selle luuletuse käsikirja all, " lisas Amis, "Larkin kirjutas:" Veriselt kohutav, sentimentaalne jama. ""
Ron Rosenbaumi uusim raamat on " Kuidas lõpp algab: tee tuumasõja III maailmasõda".
