Liigu üle, Elvis.
Teine vana klassika teeb tagasituleku. Donald E. Westlake'i (Richard Starki varjunime all) 1962. aasta krimikirjanduslik klassika The Hunter on inspiratsioon uue graafilise romaani avaldamiseks, mis avaldatakse tänavu juulis. Laupäeval, 30. jaanuaril räägib Smithsoniani Ameerika kunstimuuseumis graafilise romaani looja, koomiksikunstnik ja animaator Darwyn Cooke. Hunter on esimene neljast graafiliste romaanide sarjas, mille Cooke avaldab. Teine, The Outfit, on kavas välja anda oktoobris.
1990. aastatel sai Cooke kurikuulsuse oma süžeeskeppide kunstniku töö tõttu kahel televisiooni parimal koomiksirajal, Batman: Animeeritud seriaal ja Superman: Animeeritud sari . Seejärel asus ta tööle telesaadete jaoks mõeldud telesaates „Animation in Black: The Series 1997. aastal“ režissöörina. Sellest ajast alates on ta olnud seotud paljude teiste projektide ja romaanide, sealhulgas DC- ga, või autor : Uus piir (2004).
Tema uusim teos, kirjutab Washington Post, näitab "erilist kingitust pool sajandit tagasi moes olnud kosmoseajastu kujundusele ja riisutud chiaroscuro'le. Tema lahtised, räbalad musta ja koobaltisinise kaldkriipsud kutsuvad esile Hugh Hefner on nii võimas, et kuulete peaaegu kõndivaid jazzbasse. "
Püüdsime Cooke'i tema kodus möödunud nädalal koju, et küsida temalt graafiliste romaanide ning teksti ja kunsti suhete kohta.
Kas annaksite mõne ülevaate oma protsessist The Hunteri jaoks ?
Hunteril on tegelane nimega Parker, väga kahetsusväärne kurjategija. Ja autor, hiline Donald E. Westlake, valis raamatu kirjutamiseks varjunime. Ta läks nimega Richard Stark. Ta valis selle nime, kuna ta soovis, et proosa oleks võimalikult jäme, riisutud ja kõhn kui võimalik. Ja mõistes seda, vaatasin raamatut kunstiliselt samamoodi ja proovisin proosa stiili täiendamiseks veenduda, et mu teos oleks võimalikult maha tõmmatud, kõhn ja peaaegu nii toores, kui mul oleks võimalik seda vaadata. Teine asi, mida pidin tegema, oli natuke ennast vaos hoida, sest raamatus oli võimalusi, kuhu oleksin võinud lisada oma tõlgendusi või vahetada asju natuke, et see visuaalselt pisut põnevaks muuta. Selle tegemata jätmine ja veendumine, et austan romaani tooni ja kavatsust, oli vaja palju vaoshoitust.
See on omamoodi teie esimene projekt väljaspool tavakoomiksit. Miks valisite inspiratsiooniks Richard Starki romaani?
Olen juba nelja-viieaastaselt olnud krimikirjanduse fänn ja hakanud lugema. See sai alguse arvatavasti The Hardy Boysist ja ma töötasin läbi kõigi suurepäraste Ameerika krimikirjanduse kirjanike. Ja kui Westlake kirjutas Starkina, oli ta kindlasti üks paremaid, kui mitte parim. Olen neid romaane alati väga hinnanud, nii et kui ma hakkasin kaaluma ideed töötada välja midagi peale tavakoomiksitööstuse, tahtsin veenduda, et see oleks iseseisvalt elujõuline. Arvasin, et Starki loomingu kohandamine oleks imeline, sest seal on juba sisseehitatud publik; seal on väga lojaalne raamatu järgimine. Ja kui me abiellume sellega minu vaatajaskonnaga ja siis abiellume inimestega, kes lihtsalt naudivad krimikirjandust ja graafilisi romaane, peaks meil olema võimalus leida üsna lai lugejaskond ja panna see toimima. Minu jaoks oli sellel suur osa: Proovisin luua projekti, mis mitte ainult ei näita graafiliste romaanide potentsiaali, vaid tõi ka teisi inimesi kohale.
Olite endine kunstiline juht, graafika- ja tootedisainer ning ühtlasi ka toimetuskunstnik ning lahkusite siis animatsioonide ja koomiksite alal töötama (olen kindel, et muudate palju inimesi seal armukadedaks). Millised olid mõned väljakutsed, mis selle otsusega kaasnesid?
Olen noorelt olnud alati koomiksite tegemise ja koomiksite tegemise vastu huvi. Kuid see oli raske viis elatist teenida, kui olin laps, eriti Kanadas, kus mind kasvatati. Lõpetasin graafilise disaini ja reklaamikunsti suunamise, sest ma ei saanud teha seda, mida tegelikult tahtsin. Ja selleks ajaks, kui ma jõudsin oma 30ndate keskpaika, mis oli umbes 10 aastat tagasi, oli seal piisavalt tehnoloogiat ja tööstus oli piisavalt muutunud, nii et sain vaadata, kuidas multifilmide abil jälle elatist teenida. Nii et nii kiiresti kui suutsin, sukeldusin mõlema jalaga sisse.
Graafilised romaanid on viimasel kümnendil populaarsemaks muutunud, kuid mõned inimesed on skeptilised selle suhtes, kui hästi suudavad nende autorid teksti kunstiks muuta ilma lugu kaotamata. Kuidas te sellele reageeriksite?
Graafiliste romaanide imeline asi on see, et neid saab luua peaaegu ükskõik mis viisil - see võib olla täielikult algselt pärit teos, spetsiaalselt graafilise romaani jaoks kirjutatud ja joonistatud teos või see võib olla olemasoleva proosa kohandamine, mis on juhtum The Hunteriga . Ja kui olete proosatükki kohandanud, arvan, et teil on tõesti üks küsimus: "Kas see proosa töötab ja kas sellel on kogu visuaalne teave, mida ma selle illustreerimiseks vajan - ja kui see ka ei õnnestu?" "ei tööta, siis mida ma kavatsen sellega teha, et see toimiks?" Ja ilmselgelt ei pidanud The Hunteri puhul midagi parandama. Ma lihtsalt võtsin omaks selle, mis seal juba oli.
Inimesed on öelnud, et teie joonistused vastavad Bruce Timmi stiilile. Mida see tähendab? Kuidas erineb teie stiil teiste kunstnike omast?
See, mida sageli nimetatakse Bruce Timmi stiiliks, on ühe mehe, kellega ma varem töötasin, Bruce Timmi töö tulemus. Ta oli üsna pikka aega Warner Animationi produtsent. Ta tegi Batmani ja Supermani koomikseid. Kuule, me läheme tagasi 10, 15, 20 aasta pärast. Kuid see, mida ta tegi, oli klassikalise koomiksiraamatu illustreerimise stiil ja ta abiellus sellega klassikalise animatsiooni kujundusstiiliga, et tulla välja väga lihtsa ja puhta omamoodi lähenemisega multikas, mida polnud juba mõnda aega nähtud. Ise ja ilmselt on meid seal paar tosinat väljas, olid kõik tema töö õpilased. Paljud meist on selliselt liigitatud, sest Bruce on heitnud tööstuses sellise hiiglasliku varju. Üldiselt tähendab see, et teos on lihtsama ilmega - renderdamist pole palju. See hõlmab tugevat disaini ja valgustust ning emotsionaalset koomiksimist, erinevalt superrealistlikust illustratsioonist.
Kus näete graafiliste romaanide tulevikku?
Sellest hetkest sõltub nii palju sellest kirjastajaid ja seda, kuidas nad proovivad end positsioneerida. Kuid praegu, nii palju kui ma näen, on taevas piir. Meil on vananev turg, mis hindab koomiksit ja on tõenäoliselt valmis kirjaoskamate ja täiskasvanutele mõeldud ning täispikkade lugude jaoks. Samuti saavad nad endale lubada ostujõudu, et neid välja minna ja neid osta. Ma arvan, et see, mida oleme näinud viimasel kümnendil, on see, et vorm on võimeline kandma peaaegu igasugust sõnumit, olgu see siis midagi väga kirjaoskavat ja ülipopulaarset, näiteks David Mazzucchelli Asterios Polyp, või puhast meelelahutust, näiteks The Hunter . Vaatame selliseid raamatuid nagu Persepolis, American Born Chinese või Scott Pilgrim ja näeme, et seal on kindlasti ruumi igat tüüpi põnevate või meelelahutuslike visuaalsete lugude jaoks. Nii et ma arvan, et seal on tohutu lugejaskond ja on oluline, et me jõuaksime nende juurde.
Teie esimene koomiksiteos oli tegelikult ilmunud novellis New Talent Showcase # 19, mis on osa DC Comicsi taaselustatud antoloogiaseeriast. See avaldati, kui olete 23-aastane. Kas on midagi, mida ütleksite oma 23-aastasele enesele?
Noh, mul on raske teada, mida ma sel ajal endale ütlen. Majandusteadus lihtsalt ei lubaks mul seda teha karjäärina. Kuid see tähendas mulle selles noores eas palju teadmist, et mul on vähemalt oskus neil mind kaaluda. Mind huvitaks rohkem see, milliseid nõuandeid annaksin täna 23-aastasele inimesele. See oleks järgmine: Vaadake pikalt, kas soovite seda teha, ja kui te seda teete, siis soovitaksin teil mitte Isegi printimist ei vaata. Elektrooniline meedia on juba siin - keskenduge oma töö ja sõnumi sel viisil välja toomisele. Kui ma oleksin täna laps, siis ma ütleksin seda endale.
Cooke'i lugemine algab kell 16.00 McEvoy auditooriumis, Smithsoniani Ameerika kunstimuuseumi madalamal astmel, 8. ja F tänaval, NW Limited tasuta piletid (kaks inimese kohta) on saadaval G tänava fuajees, tund enne lugemist. Üritusele järgneb raamatu allkirjastamine.
