Kaheaastane Latina tüdruk saabus 1999. aastal Massachusettsi traumapunkti intensiivse õlavaluga. “ Se pegó, se pegó, ” hüüdis tema hispaania keelt kõnelev ema.
Seotud sisu
- Kuus viis kodusõda muutis Ameerika meditsiini
- Prillid pakuvad subtiitreid võõrkeelsete vestluste jaoks
Kohal viibinud elaniku jaoks kõlas fraas nagu “teda tabati”, nagu tabas teda teine inimene. Röntgenikiirgus paljastas luumurru. Siis nägi arst, et eelmisel haiglaravil on olnud väljastuspaberid, mis näitasid, et tüdruk murdis just kaks kuud varem oma kaelaluu. Kahtlustades laste väärkohtlemist, võttis haigla ühendust sotsiaalteenuste osakonnaga (DSS).
Pärast perekonna ülekuulamist ilma tõlgita jõudis DSSi juhtivtöötaja järeldusele, et lapsel pole kodus turvaline. Väike tüdruk ja tema nelja-aastane vend võeti ema juurest kohapeal ja paigutati DSS-i vahi alla. Kaks tundi hiljem küsitles meeskond koolitatud hispaania tõlgi abiga ema ja avastas, et laps kukkus kolmerattaliselt jalga ja lõi kogemata õlale. Pärast mitmepäevast bürokraatiat sai ema uuesti oma laste hooldusõiguse.
See noore tüdruku lugu on vaid üks näide kasvavast probleemist kogu Ameerika Ühendriikides, kuna riiklik tervishoiusüsteem on näinud vaeva, et kohaneda üha suureneva hulga inimestega, kes ei räägi oma põhikeeleks inglise keelt. Selle kuu alguses avaldatud USA rahvaloenduse andmetel räägib enam kui 63 miljonit ameeriklast kodus muus keeles kui inglise keeles ja üle 25 miljoni inimese tuvastavad, et neil on piiratud inglise keele oskus.
Ärev kommunikatsioon kahjustab patsiendi ohutust ja hoolduse kvaliteeti, suurendades samal ajal olemasolevaid tervisega seotud erinevusi. Mõned tehnoloogilised lahendused on tõusuteel, alates tõlkidega videokonverentside lõpetamisest kuni nutitelefonirakendusteni, mis toimivad digitaaltõlkidena, kuid neil uuendustel on võimalus edasi minna, enne kui nad saavad meditsiiniliselt koolitatud isikliku abi eest seista.
"Hea suhtlus on oluline iga meditsiinilise kohtumise korral, olgu siis tegemist lööbe korral visiidiga või kellegagi, kes viibib ICU-s, " ütleb Minneapolises asuva Medica Research Institute'i tervisepoliitika uuringute silmapaistev juhataja Glenn Flores.
"Me teame laiapõhjalisest kirjandusest, et keelebarjäärid mõjutavad juurdepääsu hooldusele, tervislikku seisundit, tervishoiuteenuste kasutamist, patsiendi ja arsti suhtlust, rahulolu hoolduse, kvaliteedi ja ohutusega - see hõlmab mõju spektrit tõesti, " ütleb ta.
Paljudele patsientidele ja arstidele teadmata on piiratud inglise keele oskusega isikutele föderaalseadusega tagatud keeleteenused aastakümneid. 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse VI jaotis keelab föderaalset toetust saavate organisatsioonide diskrimineerimise rassi, nahavärvuse, usutunnistuse, soo või rahvusliku päritolu alusel. Ja kohtuasjas Lau v. Nicols (1974) seadis ülemkohus pretsedendi, et keelt saab kasutada rahvusliku päritolu volikirjana, öeldes konkreetselt, et koolilastele, kes ei räägi inglise keelt esimese keelena, tuleb anda võrdsed haridusvõimalused.
Kuna praktiliselt kõik tervishoiuteenuse osutajad aktsepteerivad Medicare'i, Medicaidit või mõnda muud föderaalset rahastamist, tähendavad otsused, et pakkujad ei saa keele alusel diskrimineerida ja peavad andma piiratud inglise keele oskusega patsientidele tõlgi. Neid õigusi kinnitati uuesti 2000. aastal, kui president Bill Clinton andis välja korralduse, milles korrati VI jaotise nõudeid ja visandati tervishoiuteenuse osutajate ootused.
"Kui teil on teenuseid osutav piiratud inglise keele oskusega inimene, peate tagama, et neil on sisuline juurdepääs teie programmidele, " ütleb Mara Youdelman, Washingtonis asuva riikliku tervishoiuseaduse programmi vandeadvokaat "Saate". Ärge pöörake neid ära, sest nad ei räägi inglise keelt. Te ei saa öelda: "Tulge tagasi järgmisel kolmapäeval, kui mu kakskeelne personalitöötaja on siin." Te ei saa lasta neil enda tõlke tuua. Neil patsientidel peaks olema sama juurdepääs kui ingliskeelsetel patsientidel. ”
Probleem on selles, et VI jaotist ei kaasnenud sellega seotud rahastamisega. "Puudub nõue, et föderaalvalitsus või riik maksaksid teenuseosutajate kontorites pakutavate keeleteenuste eest, " ütleb Youdelman.
Ainult 13 osariiki ja Washington, DC on otsustanud hüvitada spetsiaalselt meditsiinilise tõlgi kulud Medicaidi kaudu. Ülejäänud osariigid, sealhulgas need, kus elanikkond on kõige suurem mitte-inglise keeles, näiteks California ja Florida, väidavad, et keeleteenuste kulud arvestatakse olemasolevate hüvitise määradega. Selle tulemusel on teenuseosutajad, kes vastutavad suurema inglise keele oskusega elanike protsendi suurendamise eest, sunnitud kandma tõlkide pakkumisega seotud kulusid iseseisvalt, mis kärbib tegevuskulud ja seab nende teenindatavad kogukonnad ebasoodsasse olukorda, lisab Youdelman.
Samal ajal keelduvad Medicare ja paljud erakindlustusandjad tõlkide eest maksmast, hoolimata paljude poliitikakujundajate püüdlustest saada Medicare'i hüvitis taskukohase hoolduse seaduses.
See polnud esimene kord, kui keeleküsimused ei saanud tervishoiupoliitikas esikohale. 2000. aastal tõi murranguline raport „Et viga oleks inimene”, milles käsitleti paljusid arsti vigadest tulenevaid patsiendi ohutuse probleeme. Kuid see ei hõlmanud keelebarjääre kui olulist ohtu patsientide turvalisusele, vaatamata tuhandetele keelega seotud juhtumitele, mis tervise- ja inimteenuste osakonnale on esitatud.
Ilma valjude ja selgete seadusteta teadeteta jäävad paljud tervishoiuteenuse osutajad teadmata oma vastutusest ja VI jaotise jõustamine on olnud keeruline.
"Selle jõustamise viis on praegu halduskaebuste kaudu, " ütleb Youdelman. "Nii et kui patsient arvab, et teda on diskrimineeritud, saavad nad esitada kaebuse tervise- ja inimteenuste osakonna kodanikuõiguste büroole." Kuid tõenäoliselt ei tea paljud neist isikutest oma õigusi või nad võivad ekslikult arvata, et kaebuse esitamine võib mõjutada nende sisserände staatust, väidab Youdelman. Selle tagajärjel vaikivad paljud.
Kui teatatakse vahejuhtumist ja leitakse, et pakkuja diskrimineerib tahtlikult või tahtmatult kedagi, on tagajärjed üsna nõrgad. Üldiselt lepivad teenuseosutaja ja kodanikuõiguste amet lihtsalt kokku, milliseid protsesse tuleb fikseerida ja milliseid põhimõtteid tuleb rakendada. Teoreetiliselt saaks valitsus rikkujaid karistada föderaalse rahastamise tühistamisega, kuid seda pole kunagi juhtunud.
"Tervishoiuteenuse osutajate volituste järgimiseks on kaks võimalust, " ütleb Memorial Sloan Ketteringi vähikeskuse sisserändajate tervise ja vähktõve erinevuste keskuse direktor Francesca Gany. „Üks on stiimulite järgimine ja teine on karistus, kui nad seda ei tee. Ja kumbki neist - porgand ega tikk - pole palju tähelepanu pööranud. ”
Isegi haiglates, kus on rakendatud keeletõlkeprogramme, otsustavad paljud arstid aja säästmiseks kasutada oma oskusi või ajutist tõlki. "Arstid ei kutsu sageli tõlke, kui nad seda vajavad, " ütleb Gany. "Arvestades ajalisi piiranguid, mille all teenuseosutajad on, kui tõlgi kasutamine võtab ühe täiendava ajakulu, proovivad nad hakkama saada oma algeliste keeleoskustega."
Kakskeelne olemine viib teid siiani alles, ütleb Youdelman. „Mitte paljud keskkooli või kolledži keeleõppe läbinud või välismaal õppinud inimesed ei saaks tõlkida meditsiinilist erialast terminoloogiat, näiteks kirjeldada vähiravi võimalusi. Seega on kindlasti paljudel pakkujatel oma keeleoskuse osas liiga palju ebakindlust. ”
Osa probleemist tuleneb meditsiinikultuurist, mille kohaselt peaks arstidel alati olema vastused, märgib meditsiinitõlk ja tervishoiu alal suulise tõlkega tegeleva riikliku nõukogu nõukogu endine kaasesimees Wilma Alvarado-Little. "Kui arste suunatakse pidevalt olukordadesse, kus nad peavad teadma, siis ütlus" ma ei tea "ei ole tegelikult ideaalne vastus, " ütleb ta.
Arsti keeleoskuse hindamiseks küsib Alvarado-Little sageli vastavaid küsimusi: Kes suudab vastata põhilistele käskudele, kes saab navigeerida, kes saab keeles nalja?
"Kuid viimane küsimus, kui nad tunnevad end olevat tasemel, mida nad oskavad tõlgendada, on:" Kas tunnete, et teie keeleoskus suudab kohtus kinni pidada? "" Ütleb ta. „Paljud inimesed ei saa aru, et tõlgid saavad osaks meditsiinidiagrammist, mis on seaduslik dokument. Ja nii peab suhtlus olema kohapeal. ”
Äärmiselt oluline on tõlkide olemasolu, kes on koolitatud spetsiaalselt kliiniliste tingimuste jaoks. 2012. aastal juhtis Flores erakorralise meditsiini osakondades uuringut, milles uuriti professionaalsete tõlkide, väljaõppeta ajutiste tõlkide või tõlkide puudumise kasutamist. Uuring leidis, et koolitatud tõlkide kasutamisel tekkis 10 protsenti vähem vigu, millel võivad olla meditsiinilised tagajärjed, kui koolitamata tõlkide kasutamisel, ja et koolitamata tõlkide kasutamine võib olla sama ohtlik kui tõlkide puudumine.
"Kui piiratud inglise keele oskusega patsientidel pole professionaalseid meditsiinilisi tõlke või kakskeelseid pakkujaid, peavad nad kasutama ajutisi tõlke, kelleks on pereliikmed, sõbrad, ooteruumist pärit inimesed või tänavalt tõmmatud võõrad, " ütleb Flores. See võib tuua sisse hulgaliselt eelarvamusi, näiteks kui pereliige keeldub armastatu kaitsmiseks teavet andmast või kui kõneleja kasutab nende riigis ainulaadset slängi või idioome.
Sellised vead võivad põhjustada väärdiagnoose, ebavajalikke teste ja valesti informeeritud ravi, mis seab patsiendi tervise ohtu.
Ühel teisel kõrgel kohal olnud juhtumil tundis Florida teismeline keskkooli spordiüritusel osaledes halvasti. Enne kokkuvarisemist ütles ta oma sõbrannale: “ Me siento intoxicado .” Kui parameedikud tulid, kordas piiratud inglise keelt rääkinud sõbranna joovet, mida minimaalselt hispaania keelt rääkinud parameedikud tõlgendasid “joobes”.
Nad viisid teismelise traumapunkti, kus teda raviti narkootikumide kuritarvitamise eest. Pärast seda, kui poiss veetis koomas 48 tundi, tellisid haigla töötajad CT-uuringu, mille käigus selgus, et teismelise pea oli verega üle ujutatud. Selgub, et joobeseisund võib tähendada ka “kõhtu haigena”, mis on aju aneurüsmi sümptom. See kommunikatsiooni purunemine viis 71 miljoni dollarise väärkohtlemise kohtuasi.
Mida saab siis teha? Paljud eksperdid usuvad, et tervishoiuprotsessi kõiki aspekte - alates esmastest kohtumiste broneerimisest kuni raviprotokollideni - tuleb ümber arvestada, et need vastaksid kohalike elanike keelevajadustele.
Näiteks apteekide uuringust selgus, et ainult pooled neist suutsid oma retseptid trükkida muus keeles kui inglise keeles, samas kui teine uuring näitas, et piiratud inglise keele oskusega perekonnad ei olnud põhimõtteliselt võimelised parklast navigeerimiseks kasutama haigla märke. erakorralise meditsiini osakond.
Propageerijad kutsuvad haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse pakkujaid üles regulaarselt koguma andmeid nende patsientide räägitavate põhikeelte kohta ja selle kohta, kas neil on piiratud inglise keele oskus, et teenuseosutajad saaksid olla valmis sobivate keeleteenustega.
Haiglad võiksid kontrollida arste ja õdesid ka mitte-inglise keele oskuse osas, et teha kindlaks, kas nad on kvalifitseeritud neid võimeid kliinilises koostoimimises kasutama, ning need peaksid pakkuma palgatõusu sobivalt kakskeelsetele arstidele. "Oluline on muuta asutuse kultuuri nii, et hooldusteenuse pakkujatel pole enam algelisi keeleoskusi lahendada, " lisab Gany.
Vahepeal on haiglad hakanud kasutama mitmesuguseid kulutõhusaid tehnoloogiaid, mis võivad olla alternatiiviks isiklikule tõlgendamisele.
"Tehnoloogia on olemas selleks, et ühendada väljaõppinud tõlgid arstidega, isegi kui nad ei asu samas ruumis, " ütleb Gany. Paljud ettevõtted pakuvad telefonitõlketeenuseid, kus saate tasuda sadade keelte kõnelejatele kaugjuurdepääsu eest.
Oaklandi Highlandi haigla patsient testib videotõlkesüsteemi. Tõlk vaatab ekraani, kus patsienti ja arsti nähakse koos istumas. (LIZ HAFALIA / San Francisco kroonika / San Francisco kroonika / Corbis) Ühes populaarses variandis, mida nimetatakse meditsiiniliseks kaugtõlkeks, kasutavad nii arst kui patsient peakomplekti, mis on ühendatud tõlgiga kaugemas kohas. See ÜRO suulise tõlke süsteemi järgi modelleeritud lähenemisviis võimaldab kiiret ja usaldusväärset suhtlust erinevates keeltes.
„Üha enam haiglaid on hakanud neid teenuseid kasutama. See on parem kui vanasti, kuid siiski pole sellest peaaegu piisavalt, ”ütleb Gany.
Telefonitõlgid on mõnikord piiratud, kuna nad ei näe mitteverbaalseid näpunäiteid, seetõttu on mõned hooldusteenuse pakkujad hakanud ka tõlkidega videokonverentsi integreerima tahvelarvutite, sülearvutite ja nutitelefonide kaudu - ehkki need teenused võivad olla kallid.
Teised ettevõtted on välja töötanud nutitelefonide tõlke- ja suulise tõlke rakendused, mis on spetsialiseerunud tavalistele tervishoiulausetele ja nomenklatuurile. Kuid sellised tehnoloogiad pole täiuslikud ja paljud arstid on skeptilised.
„Google Translate, Canopy ja mõned neist telefonirakendustest on tõesti ohtlikud ja neil on isegi keeldumine, et neid ei tohiks kasutada ohutuse seisukohalt olulistes ülesannetes, “ ütleb Flores. Näiteks Google'i tõlge ütleb, et minusuguse joobeseisund tähendab "tunnen end joobes" ja seega poleks Florida juhtumi parameedikutele palju abi olnud.
Flores usub, et võiks välja töötada nutitelefonirakenduse, mis toimiks piisavalt usaldusväärse tõlgina, kuid see on veel kaugel. Selle asemel eelistaks ta, et põhilised ja taskukohased muudatused tuleksid riiklike poliitikakujundajate ja haiglate juhtide poolt.
Juhtimis- ja eelarvebüroo 2002. aasta aruandes leiti, et kõigile USA piiratud inglise keele oskusega patsientidele sobivate keeleteenuste osutamine maksaks täiendavalt 4, 04 dollarit visiidi kohta. Ja osariikidele võidakse hüvitada enam kui 50 protsenti nendest Medicaidi kuludest föderaalse meditsiinilise abi protsentide programmi kaudu.
Ilma selliste meetmeteta kaotavad miljonid ameeriklased tõlke.
"Olen näinud, mis juhtub enne ja pärast tõlgiteenuste rakendamist, " ütleb Gany. "Patsiendid on nii tänulikud, et hüppavad üles ja kallistavad teid, sest see on esimene kord, kui nad tunnevad end arsti kabinetis mõistvat. Ja arstid on minuga jaganud, et see oli esimene kord, kui nad suutsid patsiendil diagnoosida depressiooni või teada saada nende varasemast ajaloost. See teeb tohutu vahe. "
