Salar Al Rishawi tundis, et see võib jääda tema viimaseks, alles pärast kella 11.00 lämmatava augustiööl. Tema ja ta parim sõber Saif Al Khaleeli olid olnud Serbia maanteel üles põrutanud sedaani tagaistmel. Iraagi põgenikud, nad olid teel Ungari piirile ja sealt edasi Austriasse. Salar maksis juhile ja teisele salakaubavedajale, kes oli samuti autos, 1500 dollarit vati arvetelt, mida ta hoidis plastist mähituna ja peitis aluspesu; ülejäänud 3300 dollari suurune tasu tuleks hiljem. Järsku keeras autojuht maanteelt välja ja parkis mahajäetud puhkepeatusesse.
"Policija, " ütles ta ja laskis seejärel lahti Serbia-Horvaatia voo, millest kumbki iraaklane aru ei saanud. Salar valis Marco - ingliskeelse vahendaja, kes oli Belgradis tehingu vahendanud - ja pannud ta valjuhääldile.
"Ta arvab, et maanteel on politsei kontrollpunkt, " tõlkis Marco. „Ta soovib, et pääseksite oma kottidega autost välja, kui ta edasi sõidab ja uurib, kas on turvaline jätkata.“ Teine smugeldaja Marco ütles, et nende kõrval ootaks.
Salar ja Saif ronisid välja. Pagasiruum avanes. Nad tõmbasid seljakotid välja ja asetasid maa peale. Siis lõi autojuht oma mootorit maha ja kooris välja, jättes Salari ja Saifi uimastatud tolmu seisma.
“Peatu, peatu, peatu!” Karjus Saif, kes jälitas autot maanteel rebis.
Saif lõi lüüasaamisega maad ja trügis tagasi puhkepeatusse - peotäis piknikulaudu ja prügikaste metsa ääres asuvas lagerabas, supledes peaaegu täiskuu kuma.
“Miks kurat sa talle järele ei jooksnud?” Haukus Saif Salari juures.
“Kas sa oled hull?” Salar lasi tagasi. "Kuidas ma teda tabada saaks?"
Mitu minutit seisid nad pimeduses, heitsid üksteisele pilgu ja kaalusid oma järgmist käiku. Saif tegi ettepaneku minna Ungari poole ja leida piirdeaed. "Lõpetagem see ära, " ütles ta. Kaks peegeldavamat Salar väitsid, et oleks hull seda ilma giidita proovida. Ainus võimalus oli tema sõnul jalutada tagasi kümme miili lõunas asuvasse alevikku Suboticale, libistada diskreetselt bussi peale ja naasta Belgradi, et protsessi taaskäivitada. Kuid Serbia politsei oli põgenike röövimise poolest kurikuulus ja duo oli kerge saak ka tavalistele kurjategijatele - nad peaksid hoidma madalat profiili.
Salar ja Saif lõikasid läbi maanteega paralleelset metsa, komistades pimeduses üle juurte. Siis mets hõrenes välja ja nad komistasid läbi rukkipõldude, hoides oma nutitelefonidega nõu pidades oma laagreid - küürutasid madalale ja tõmbasid kuma tõkestamiseks seadmeid hällisse. Kaks korda kuulsid nad koerte haukumist, siis tabasid pehmet maad ja lebasid maisi ridade vahel peidus. Nad olid unepuudusest näljased, janu ja väsinud. “Meil polnud pabereid ja kui keegi oleks meid tapnud, ei teaks keegi kunagi, mis meiega juhtus, ” meenutas Salar mulle. "Me oleksime lihtsalt kadunud."
**********
Salar ja Saif - 20-ndate aastate lõpul - olid sõbrad alates kolledži päevast Bagdadis inseneriteadust õppimas, populaarse restorani partnerid, sündinud shia-sunniitide perekonnas - enam kui miljoni inimese hulgas, kes põgenesid kodust ja läksid teele kas Vahemere või Egeuse mere kaudu Euroopasse 2015. aastal sõja, tagakiusamise või ebastabiilsuse tõttu. See arv oli peaaegu kaks korda suurem kui eelmisel aastal. Väljasaatmisse oli kaasatud ligi 700 000 süürlast, aga ka sadu tuhandeid teistest vaenlase maadest, nagu Iraak, Eri-
trea, Mali, Afganistan ja Somaalia. 2016. aastal vähenes Egeuse mere ääres reisivate põgenike arv dramaatiliselt pärast niinimetatud Balkani marsruudi sulgemist, ehkki sajad tuhanded tegid jätkuvalt palju pikema, ohtlikuma reisi Põhja-Aafrikast üle Vahemere Itaaliasse. ÜRO pagulaste ülemvoliniku hinnangul läbis möödunud aasta esimese kaheksa kuu jooksul Euroopasse mere umbes 282 000.
See tänapäevane Odüsseia, teekond läbi ohtude gantleti, mis võib konkureerida Homerose 2700-aastases eepose kangelasega, on nii äratanud maailma kaastunnet kui ka loonud poliitilise tagasilöögi. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel pälvis ülemaailmse imetluse 2015. aastal, kui laiendas oma riigi pagulaste vastuvõttu, võttes vastu 890 000 inimest, kellest umbes pooled olid süürlased. (USA seevastu võttis sel aastal vastu vähem kui 60 000, neist vaid 1693 olid süürlased.) Saksamaale lubatud arv langes 2016. aastal umbes kolmandikuni koguarvust.
Samal ajal on Euroopas tegutsevad populistlikud juhid, sealhulgas Prantsusmaa Marine Le Pen ja Saksamaa populaarse nativistliku partei nimega Alternative for Germany juht Frauke Petry, meelitanud suuri ja häälekaid jälgi, kasutades ära radikaalse islami ja töökohtade varguse hirmu. pagulaste poolt. Ja Ameerika Ühendriikides andis president Donald Trump vaid seitse päeva pärast jaanuaris ametisse astumist välja esialgse täitekorralduse, millega peatati kõik pagulaste vastuvõtmised - ta nimetas süürlasi „USA huve kahjustavaks” - ajutiselt keelab kodanikud seitsmest Moslemi enamusega riigid. Korraldus kutsus esile riikliku meelehärmi ja lõi vastasseisu USA valitsuse täidesaatva ja kohtuvõimu vahel.
Kui vaenulikkus autsaiderite suhtes näib paljudes riikides suurenevat, seisavad ajaloolised pagulaste massid silmitsi uutesse ühiskondadesse asumisega sageli ülekaalukate väljakutsetega, alates varjatud bürokraatlikust varjupaiga saamise protsessist kuni töö ja elukoha leidmiseni. Ja siis on maha jäetud pereliikmete mure, süü ja hirm.
Salar (vasakul, Berliinis) ja Saif (paremal) hoiavad sidemeid kaugelt. "Me pole lihtsalt sõbrad, " ütleb Saif, "aga ka perekond." Saifi nägu on tema turvalisuse kaitsmiseks varjatud. (Ali Arkady) Selle tulemusel on üha enam pagulasi muutunud tagasipöördujateks. 2015. aastal naasis Saksamaa siseministri Thomas de Maizière'i sõnul vabatahtlikult 35 000 põgenikku ja 2016. aastal viis 55 000 kodumaale tagasi (25 000 sunniviisiliselt küüditati). Umbes 2015. aastal Saksamaale saabunud 76 674 iraaklasest olid umbes 5777 juba 2016. aasta novembri lõpuks koju läinud. Eritrealased, afgaanid ja isegi mõned süürlased on samuti otsustanud suunduda tagasi rännakule. Ja tempo kiireneb. Veebruaris, osaliselt varjupaigataotluste arvu vähendamise vahendina, hakkas Saksamaa valitsus pakkuma sisserändajatele kuni 1200 euro (1300 dollari) suurust vabatahtlikku koju naasmist.
See piinlik tüli - viibida võõrandumisest hoolimata uuele maale või minna ohtu vaatamata tagasi koju - on selline, millega Salar ja Saif kohtusid oma pika Lääne-Euroopa teekonna lõpus kokku. Kahel Iraagi põgenikul oli alati nii palju ühist, et nad tundusid lahutamatud, kuid Lähis-Ida, Euroopa ja isegi Ameerika Ühendriikide ümberkujundamist põhjustav suur murrang pani need kaks lähedast sõpra tegema teistsuguseid valikuid ja jõudma maailmad lahus.
Sõbra jaoks, kellel on
südame mõistmine on väärt mitte vähem kui vend8. raamat
**********
Salar Al Rishawi ja Saif Al Khaleeli - nende perekonnanimed muudeti nende soovil - kasvasid viie miili kaugusel Bagdadi läänepoolsest küljest, mõlemad keskklassi segarajoonides, kus elasid kaks islami peamist denominatsiooni Shias ja Sunnis. suhtelises harmoonias ja sageli abielus. Saifi isa praktiseeris seadusi ja nagu peaaegu kõik Iraagi spetsialistid, sai temast Saddam Husseini diktatuuri ajal Iraagis domineerinud ilmaliku pan-araabia liikumise Ba'athi partei (ja arvati hiljem avalikust elust välja) Ba'athi partei liige. Salari isa õppis 1970ndatel Poolas lennundustehnikat ja naasis koju, et pakkuda tehnilist abi helikopteritest põlde väetavatele põllumajandusministeeriumi meeskondadele. "Ta viis läbi kontrolle ja lendas koos pilootidega juhuks, kui õhus midagi valesti läks, " meenutab Salar, kes ühines temaga poole tosina reisi jooksul, lennates kiirusega 150 miili tunnis Bagdadi ja Anbari provintsi kohale, põnevil tunnetades: lend. Kuid pärast esimest Lahesõda 1991. aastal hävitasid ÜRO kehtestatud sanktsioonid Iraagi majanduse ja Salari isa sissetulekud olid kärbitud; 1995. aastal ta loobus ja avas tänavaäärse kioski, kus müüdi grillitud lambalihavõileibu. See oli komöödia, kuid ta teenis rohkem, kui tal oli lennundusinsenerina.
Klassiklassis määratlesid Saddami diktatuuri stiihilised rituaalid ja vastavus poiste elu. Ba'athisti režiim korraldas korrapäraseid meeleavaldusi Iisraeli ja Ameerika vastu ning õpetajad sundisid õpilasi massiliselt bussidesse ja veoautodesse astuma ning protestidel osalema. "Nad panid meid veoautode peale nagu loomad ja me ei pääsenud, " ütles Salar. "Kõik inimesed [meeleavaldustel] olid Saddami ja Palestiina üle rõõmsad ja nad ei öelnud teile, miks."
2003. aastal tungis USA Iraaki. Vaadates Bagdadi tänavatel Ameerika vägesid, mõtles Salar Hollywoodi põnevusfilmidele, mille isa oli ta lapsena enda juurde võtnud. “Alguses mõtlesin:“ Saddamist on hea lahti saada, ”” meenutab ta. “See oli nagu oleksime kõik tema all magamas. Ja siis tuli keegi ja ütles: "Ärka üles, mine välja." "
Kuid Saddami langemisele järgnenud võimuvaakumis andis vabadus teed vägivallale. Sunni mässulised ründasid USA vägesid ja tapsid autopommidega tuhandeid šilasi. Shia miilitsad tõusid üles, otsides kättemaksu. "Shia mässulised tapsid paljud ba'athistid, nii et [mu isa] oli majast välja minemiseks liiga kohutav, " räägib Saif. Salar meenutab, et kõndis ühel hommikul kooli ja nägi “hunnikut surnud inimesi. Keegi oli nad kõik maha lasknud. ”
Pärast seda, kui Salar lõpetas keskkooli 2006. aastal, aitas onu tal haldusalast tööd USA sõjaväeettevõtte Kelloggi, Browni ja Juuriga Rohelises tsoonis - nelja ruutmeetri pikkuses kindlustatud alal, mis sisaldas USA saatkonda ja Iraagi parlamenti ja presidendipalee. Inglise keele oskuse tõttu oli Salar palgatud; tema isa oli Poolas keelt õppinud, kaks tädi olid inglise keele õpetajad ja Salar oli silma paistnud keskkooli inglise keele tunnis, kus ta luges ameerika novelle ja Shakespeare'i. Kuid kolm kuud pärast töö alustamist - Iraagi personali koordineerimist ehitusprojektide osas - saatsid Mahdi armee miilitsamehed, USA-vastane šiiitide rühmitus Moktada al-Sadri juhtimisel, talle hirmutava sõnumi. Otsustanud ameeriklastest okupantide taga ajada ja Iraagi suveräänsuse taastada, hoiatasid nad Salarit töölt loobumiseks. Hüljatud, saatis ta oma teate kohe.
Saif läks tööle Iraagi ehitusettevõtte juurde, kes juhendas ehitusprojekte. Ühel varahommikul, koos sektantliku vägivalla kõrgusega, näitasid ta ja kuus töömeest, et maalida maja Abu Ghraibi linnas, sunniitide linnuses kurikuulsa vangla kõrval, kus USA sõdurid olid piinata kahtlustatavaid mässulisi. Majaomanik, kohaliku mošee imaam, kutsus nad kohale ja pakkus neile süüa. Kui üks maalikunstnik enne söömaminekut istus välja šiia kutse - „Ya Hussain“ -, imam külmutas. "Kas sa tõid mu majasse šiii?" nõudis ta Saifilt. Saif tunnistas ohtu. „[Radikaalsed sunniidid] usuvad, et šiiidid on uskmatud ja apostlid, kes väärivad surma. Jutlustaja ütles: „Keegi ei lahku täna sellest majast, ” meenutab ta. Imaam kutsus kohale mitu relvastatud võitlejat. "Ma palusin temalt:" Hajj, see pole tõsi, ta pole shia, "" ütleb Saif. Siis lülitasid mehed Saifi sisse, nõudes oma isa sunniitide hõimu nime. „Ma olin hirmul ja segaduses ning unustasin, mis mu hõimu nimi oli. Unustasin isegi oma isa nime, ”meenutab ta. Pärast Saifi ja teiste peksmist ning tundide viisi nende käes hoidmist lasid mässajad kuuel lahkuda, kuid pidasid šiiidid kinni. Saif ütleb, et nad tapsid ta veidi aega hiljem.
Salar ja Saif elasid üle kolm verist aastat USA okupatsioonist ja mässust ning hakkasid keskenduma oma karjääri ülesehitamisele. Meenutades oma isaga lendamise kogemust, kandideeris Salar Iraagi pilootide koolituskooli, mida juhib USA õhuvägi Itaalias. Ta õppis mitu kuud kirjalikku eksamit, sooritas selle, kuid kaldus vaheseina tõttu füüsilise eksami sooritama. Ta jätkas tööd, õppides arvutiteadust Bagdadis Dijlah ülikooli kolledžis.
Ühel päeval kohtas konkurent noore naise kiindumuse ees Salarit koridoris koos sõpruskonnaga ja hakkas teda jälitama. Saif märkas rahutust. "See tüüp ütles Salarile:" Ma panen sind auto pagasiruumi, "" meenutab ta. “Salari vastu oli viis poissi, kes oli üksi. Ta nägi välja nagu rahulik, alandlik tüüp. ”Saif sekkus, rahustades teisi õpilasi. “Nii sai sõprus alguse, ” räägib Saif.
Salar ja Saif avastasid kerge suguluse ja muutusid peagi lahutamatuks. “Rääkisime kõigest - arvutitest, spordist, sõpradest, oma tulevikust, ” räägib Salar. “Sõime koos, grillisime koos ja jõime koos teed.” Nad viisid koos Mansouri öökoolis läbi arvuti riistvara lisakursusi, mängisid avalikes parkides pikapallitrenni, lasid kohalikus basseinihallis piljardit, vaatasid Ameerika telesarju ja filme nagu Ilu ja metsaline koos oma sülearvutites ja tutvusid üksteise peredega. “Meist said tõesti vennad, ” ütleb Saif. Ja nad rääkisid tüdrukutest. Nägusad ja lahkuvad olid mõlemad vastassoo seas populaarsed, kuigi Iraagi konservatiivsed kombed nõudsid neilt diskreetsust. Vägivalla mõjutamisel veedavad nad mõnikord nädalavahetuse õhtuid kohvikutes istudes, shishasid (veetorusid) suitsetades, araabia popmuusikat kuulates ja tundes, et nende riiki tabanud õudused leevenevad. Salar ja Saif lõpetasid kõrgkooli 2010. aastal, kuid avastasid kiiresti, et nende insenerikraadidel oli Iraagi sõjast vaevatud majanduses vähe väärtust. Saif sõitis taksodega Bagdadis ja töötas siis rätsepana Süürias Damaskuses. Salar küpsetas oma isa juures mõnda aega lambaliha. „Elasin oma vanemate juures ja mõtlesin, et kogu õpingud, kogu elu kolledžis, ei olnud mul midagi. Unustan kõik, mida nelja aasta jooksul õppisin, ”” ütleb Salar.
Siis hakkasid asjad lõpuks nende kasuks minema. Prantsuse ettevõte, kellel oli leping Iraagi tolliosakonna impordi tühistamiseks, palkas Salari põllutöötajaks. Ta veetis kaks või kolm nädalat korraga Iraagi piiridel Süüria, Jordaania ja Iraaniga järelkärus, kontrollides veokeid, mis vedasid Coca-Cola, Nescafé ja muud kaubad riiki.
Saif maandus Bagdadi kubermangu juures haldustööga, jälgides riigikoolide, haiglate ja muude projektide ehitust. Saifil oli volitus kinnitada ehituslepingute alusel tehtavad maksed, makstes ühekaupa välja kuuekohalised summad. Lisaks võttis Saif oma säästud ja investeeris restorani, tuues vähemuste partneriteks Salari ja veel ühe sõbra. Kolmekesi rentis tagasihoidlik kahekorruseline hoone Zawra pargis - Mansouri lähedal asuv roheala, mis sisaldab aedu, mänguväljakut, jugasid, tehisjõgesid, kohvikuid ja laiendavat loomaaeda. Restoranis oli umbes 75 istekohta ja see oli peaaegu igal õhtul täis: pered kargasid seal pitsasid ja hamburgereid sööma, noormehed aga kogunesid katuseterrassile šašise suitsetama ja teed jooma. "See oli meie jaoks hea aeg, " ütles Salar, kes aitas Bagdadis viibimise ajal restorani juhtida.
Salar loodab oma Berliini korteris alalisele residentuurile. „Alustan siit nullist. Ma tahan seda elu. ”(Ali Arkady) Seejärel tõusid 2014. aastal Anbari provintsis olevad sunniitlikud rühmitused šiiitide domineerinud Iraagi valitsuse vastu ja moodustasid liidu Islamiriigiga, andes džihadistidele Iraagis jalanõud. Peagi liikusid nad üle kogu riigi, haarates Mosuli ja ähvardades Bagdadi. Shia relvarühmitused ühinesid džihadistide edasiliikumise peatamiseks. Peaaegu üleöö jõudis Iraak tagasi vägivaldse sektilise atmosfääri. Sunnid ja Shias vaatasid teineteisele jälle kahtlustavalt otsa. Sunniidid võidi tänaval peatada, väljakutsuda ja Shias isegi tappa ning vastupidi.
Kahele noorele mehele, kes just ülikoolist lahkus ja üritas normaalset elu üles ehitada, oli see sündmuste hirmutav pööre. Ühel õhtul, kui Salar sõitis Süüria piiril töölt tagasi Anbari provintsi kaudu Bagdadi, maskeerisid sunniitide hõimlased teetõkke juures teda relvalasu juures. Nad käskisid Salaril sõidukist välja vaadata, kontrollida tema dokumente ja hoiatada teda mitte töötama valitsuse ühendustega ettevõttes. Kuud hiljem saabus veelgi hirmutavam juhtum: neli meest haarasid Salaril oma pere kodu Mansouris kodu lähedal tänavalt, viskasid ta auto tagaistmele, pidasid talle silma kinni ja viisid turvalisse majja. Shia relvarühmitustest pärit mehed nõudsid, et nad teaksid, mida Salar tegelikult Süüria piiri ääres seisis. "Nad sidusid mind kinni ja lõid mind, " ütleb ta. Kahe päeva pärast lasid nad ta minema, kuid hoiatasid teda, et ta ei tohi enam kunagi piiri äärde sõita. Ta oli sunnitud töölt loobuma.
Šiiitidest miilitsast, kes päästsid Bagdadi, olid saamas neile seaduseks. 2014. aastal nõudis juhendaja Bagdadi kubermangus Saifilt loa maksta kooli eest, mille ehitas töövõtja, kes on seotud ühe vägivaldsema šiiidi rühmitusega. Töövõtja oli vaevu murdnud, kuid ta soovis, et Saif kinnitaks, et on lõpetanud 60 protsenti tööst ja omab õigust 800 000 dollarile. Saif keeldus. “Kasvasin peres, kes ei petnud. Mind peetakse selle eest vastutavaks, ”selgitas ta. Pärast korduvate nõudmiste ignoreerimist jättis Saif dokumendid oma lauale ja kõndis hea välja.
Miilits ei võtnud keeldumist kergekäeliselt. Päev pärast seda, kui ma ära läksin, helistas ema mulle ja ütles: "Kus sa oled?" Ma ütlesin: "Ma olen restoranis, mis lahti?" "Kaks musta maasturit oli majast välja tõmmanud, naine ütles talle, ja mehed olid nõudnud teada:" Kus on Saif? "
Saif kolis sõbra juurde; Püssimehed ronisid mööda oma pere majast ja virutasid ülemise korruse kuulidega. Tema ema, isa ja õed-vennad olid sunnitud varjupaika Saifi onu kodus Mansouris. Miilitsad hakkasid Saifi otsima Zawra pargi restoranist. Kuna Saifi otsimisel tulid pätid ja veendunud, et ta saaks teistelt rentnikelt rohkem raha teenida, tõrjus hoone omanik partnerid välja. "Ma hakkasin mõtlema, " ma pean siit minema ", " räägib Saif.
Ka Salar oli väsinud: ISISe õudus, miilitsate vargus ja tema insenerikraadi raiskamine. Iga päev põgenes riigist mitu tuhat iraaklast, isegi terved perekonnad. Salari noorem vend oli 2013. aastal põgenenud, veetnud mitu kuud Türgi põgenikelaagris ja otsinud poliitilist varjupaika Taanis (kus ta jäi töötuks ja jälile). Mõlemal mehel olid Saksamaal sugulased, kuid muretses, et nii paljude süürlaste ja teiste sinna suunduvate inimeste tõttu on nende väljavaated piiratud.
Kõige loogilisem sihtkoht, mida nad rääkisid kohvikus ühel õhtul veetorust edasi-tagasi liikudes, olid Soome - jõukas riik, kus on suur Iraagi kogukond ja palju IT-töökohti. “Mu ema kartis. Ta ütles mulle: 'Su vend lahkus ja mida ta leidis? Mitte midagi. Mu isa arvas, et peaksin minema, ”räägib Salar. Saifi vanemad olid vähem jagunenud, uskudes, et mõrvarid leiavad ta üles. "Mu vanemad ütlesid:" Ärge jääge Iraaki, leidke uus koht. ""
Augustis maksid Saif ja Salar Iraagi reisibüroole 600 dollarit tükk Türgi viisade ja Istanbuli lennukipiletite eest ning toppisid oma seljakottidesse paar riidevahetust. Samuti olid neil kaasas Iraagi passid ja oma Samsungi nutitelefonid. Salar oli reisi eest kokku hoidnud 8000 dollarit. Ta jagas sularaha sadade kaupa kolmeks kilekotiks, asetades ühe paki aluspükstesse ja kahe seljakotti.
Salar kogus ka oma elulised dokumendid - keskkooli ja kolledži diplomid, inseneriministeeriumi tunnistuse - ning usaldas need oma emale. „Saatke see, kui mul neid vaja on. Ma ütlen teile, millal, ”ütles ta naisele.
Mitte kaugel kavandas Saif oma lahkumist. Saifil oli kõigest 2000 dollarit. Ta oli kulutanud peaaegu kõik, mida ta oli restorani investeerinud ja oma perekonda toetanud; lubas ta Salarile tagasi maksta, kui nad Euroopasse asuvad. "Elasin oma sõbra majas peidus ja Salar tuli minu juurde ning olin pakkinud väikese koti, " räägib ta. “Me läksime onu majja, nägime oma isa, ema ja õdesid ning jätsime hüvasti.” Hilisõhtul, 14. augustil 2015, viisid nad takso Bagdadi rahvusvahelisse lennujaama, vedades oma pagasi kolme turvakontrolli punktist mööda ja pommi -koerte nuusutamine. Keskpäevaks olid nad õhus, Istanbuli suunas.
Mehe jaoks, kes on läbi elanud
kibedad kogemused ja kaugele reisinud saavad nautida isegi tema
kannatused mõne aja pärast15. raamat
**********
Alaliselt on ümberasustatud vähem kui 1% kõigist pagulastest. Ülalpool viis juhtivat võõrustaja- ja ümberasustamisriiki 2015. aastal. (Allikas: ÜRO pagulaste ülemvolinik (UNHCR) prognoosis ülemaailmset ümberasustamisvajadust 2015, ÜRO majandus- ja sotsiaalosakond) 
Paljud põgenikud naasevad lõpuks koju. Aastal 2015 oli taas kodumaal tagasi ligi 10 000 iraaklasest põgenikku, mis oli rohkem kui 323 000 tagasipöördujat 2010. aastal. (Allikas: Migratsioonipoliitika Instituut / UNHCR (arvutatud põgenike ja varjupaigataotlejate andmete põhjal) Istanbul oli 2015. aasta suvel rahvarohke Lähis-Idast, Lõuna-Aasiast ja Aafrikast pärit põgenikega, kes meelitasid seda linna Bosporuse rajal, kuna see oli hüppepunktiks Egeuse merele ja Balkani teele Lääne-Euroopasse. Olles veetnud kaks ööd ühe Saifi sugulase juures korteris, leidsid Salar ja Saif tee kesklinna parki, kuhu Iraagi ja Süüria põgenikud kogunesid teavet vahetama.
Nad viisid paari restorani, mille omanikul oli kõrvaläri, kes korraldas ebaseaduslikke laevareise üle Egeuse mere. Kahe koha kindlustamiseks võttis ta Salarilt 3000 dollarit - jagas need siis Afganistani kolleegile. Mees juhatas nad alla astmelennu ja lukustas keldri ukse. "Ootate siin natuke aega, " kinnitas ta Salarile kurdi keeles. (Salar oli keelt õppinud oma emalt, kurdi šiaalt.) “Varsti viime teid autoga lähtepunkti.”
Salar ja Saif leidsid, et istuvad 38 muu põgeniku seas kogu maailmast - Iraanist, Süüriast, Malist, Somaaliast, Eritreast ja Iraagist - tsüklopeedia keldris, mis on ümbritsetud peaaegu pimedusse. Üksik pirn oli katki; päevavalguse tikk läbistas akna. Tunnid möödusid. Toitu ei ilmunud. WC hakkas haisema. Varsti kütsid nad õhku ja ujusid higi sisse.
Päeva ja öö paiku põgenikud varitsesid keldris, askeldades, nuttes, kirudes ja kerjates abi. “Kui palju kauem?” Nõudis Salar, kes oli üks vähestest keldris elavatest inimestest, kes sai afgaaniga vestelda. “Varsti, ” vastas mees. Afgaan läks välja ja naasis paksude leivaviilude ja kikerherneste purkidega, mille näljas põgenikud kiiresti söödud olid.
Lõpuks otsustasid Saif ja Salar pärast järjekordset ootamist päeval ja ööl koos teiste Iraagi põgenikega tegutseda. Nad toetasid afgaani nurka, kinnitasid käed selja taha, võtsid võtmed kinni, avasid ukse ja viisid kõik välja. Nad marssisid tagasi restorani, leidsid omaniku ja nõudsid, et ta paneks nad paati.
Sel õhtul pakkis salakaubavedaja Salari ja Saifi kaubiku koos 15 teise inimesega. “Kõik kaubikud pigistati sellesse kaubikusse, üksteise peale, ” mäletab Salar. “Istusin ukse ja istmete vahel, üks jalg alla, teine jalg üles. Ja keegi ei saanud seisukohti vahetada. ”Nad jõudsid Egeuse mere rannikule just koidikul. Mytilene väin asus otse nende ees, kitsas, veini-tume meri, mis eraldas Türgi Lesbosest - mägisest Kreeka saarest, mille Achilleus troonis Trooja sõja ajal. Nüüd oli see väravaks sadadele tuhandetele põgenikele, keda meelitas Lääne-Euroopa sireenilaul.
Hea ilmaga kulus ületamine tavaliselt vaid 90 minutit, kuid Lesbose surnuaiad täideti tundmatute põgenike surnukehadega, kelle laevad olid teel marsruudile sattunud.
Rannale oli kogunenud nelisada põgenikku. Salakaubavedajad tõmbasid kastidest kiiresti seitse täispuhutavat kummijuppi ja pumpasid neid õhku täis, kinnitasid päramootoritele, jagasid päästeveste ja parkisid inimesi. Reisijad said lühikese juhendamise - kuidas mootorit käivitada, kuidas juhtida -, mille nad siis ise välja panid. Üks ülekoormatud laev uppus kohe. (Kõik jäid ellu.)
Salar ja Saif, koha kindlustamiseks liiga hilja, tuvi vette ja sundisid teed neljanda paadi pardale, kus oli umbes 40 iraanlase pere liiget. “Ilm oli udune. Meri oli kare, ”mäletab Saif. “Kõik hoidsid kätt. Keegi ei öelnud sõna. ”Nad otsustasid, et Kreekasse maandumisel proovivad nad end süürlastena edasi anda, põhjendades seda sellega, et nad ähvardavad Euroopa võimude suuremat kaastunnet. Kaks sõpra rebisid oma Iraagi passi ja viskasid puru merre.
Saar paistis mõnesaja jardi kaugusel udust. Üks põgenik lülitas mootori välja ja käskis kõigil maha hüpata ja maale kõndida. Saif ja Salar haarasid pakid ja sukeldusid põlve sügavasse vette. Nad roomasid üles rannas. "Salar ja mina kallistasime üksteist ja ütlesime" Hamdullah al Salama. '' [Tänu jumalale.] Seejärel hävitasid põgenikud joodiku nii, et Salar selgitas, et Kreeka võimud ei saanud seda kasutada, et neid tagasi Türki saata.
Nad matkasid 11 tundi läbi metsise maa, kus mäed olid mähitud udusse. Kõrvetav augustipäike peksis neid. Lõpuks jõudsid nad põgenikelaagrisse pealinnas Mytilene. Kreeklased registreerisid nad ja viisid nad edasi. Nad püüdsid südaööl parvlaeva Kavalasse mandrile ning sõitsid bussi ja taksoga Makedoonia piirile.
Just päev varem olid Makedoonia julgeolekujõud sadade põgenike peksmiseks kasutanud kilpe ja kärusid ning lõime okastraadi üle piiri. Kui uudistereporterid sündmuskohale laskusid, kapituleerusid võimud. Nad eemaldasid traadi, lubades veel tuhandetel - sealhulgas Salaril ja Saifil - Kreekast Makedooniasse ületada. Punase Risti meeskond viis läbi tervisekontrolli ja viis kanavõileibu, mahla ja õunu tänulikule ja väsinud pulgale.
Järgmisel päeval jõudsid nad pärast maaelu treppimist, ööbimisega rongi ja bussiga Serbiasse Belgradi. Üliõpilane rentis neile toa ja tutvustas neid serblase Marcoga, kellel on kontakte salakaubavedajate maailmas.
Pärast seda, kui salakaubavedajad nad puhkepeatuses hülgasid, komistasid kaks sõpra Suboticale ja asusid siis kaks tundi tagasi bussiga Belgradi poole. Marco juures üritas vägivallaga tugevalt kaldunud patsifist Salar endale asuda ähvardavas poosis ja nõudis, et Marco tagastaks nende raha. "Kui te seda ei tee, siis ma põledan teie korteri ja istun ja vaatan, " hoiatas ta.
Marco maksis nad tagasi ja tutvustas neid Tuneesia giidile, kes võttis 2600 dollarit ja laskis nad Ungari piiri lähedal metsarajale. Nad avasid öösel tara traadilõikuritega, käisid läbi ja maksid Ungari kaudu sõidu eest 1000 dollarit ning veel ühe Austria kaudu sõidu eest 800 dollarit. Lõpuks tabas politsei nad Saksamaa kaudu põhja poole suunduva rongi pühkimise ajal. Münchenis koos kümnete teiste põgenikega korraldusel toimetati nad bussiga avalikku gümnaasiumisse pidamiskeskusesse. Saksamaa võimud skaneerisid digitaalselt nende sõrmejälgi ja küsitlesid nende tausta.
Alles päevi varem leevendas kantsler Merkel piiranguid Saksamaale siseneda üritavatele pagulastele. " Wir schaffen das, " oli ta pressikonverentsil kuulutanud - "Saame hakkama" - rahvahääletusega, et vähemalt enamik Saksamaa kodanikke tervitas seda entusiasmiga. Hüljates Soome jõudmise mõtte, palus Salar sõbralikul Saksa ametnikul saata nad Hamburgi, kus elas tädi. "Hamburg on oma kvoodi täitnud, " ütles ametnik. Salari teine valik oli Berliin. Ta ütles, et ta sai seda teha, ning edastas neile dokumendid ja rongipiletid. Kaubik vedas nad Müncheni keskjaama kuutunniseks teekonnaks Saksamaa pealinna. Nad olid teel olnud 23 päeva.
Keegi pole minu nimi
Raamat 9
**********
Enne laupäeva, 5. septembri 2015 südaööd lahkusid kaks noort iraaklast pealinna keskjaamas Berliini Hauptbahnhofis Intercity Expressi rongilt kümme aastat vana arhitektuuri-imet keerukalt filigreeritud klaaskatuse ja nelja tunneli ühendava klaasitunneliga. säravad tornid. Iraaklased vahtisid õhurikka ja läbipaistva struktuuri üle imestust. Kuna neil polnud aimugi, kuhu minna või mida teha, palusid nad platvormil asuvalt politseinikult abi, kuid ta kehitas õlgu ja soovitas neil otsida hotell. Sel hetkel lähenesid kahele iraaklasele kaks Saksamaa põgenikeabibüroo vabatahtlikku, mõlemad noored naised.
"Te kutid näete kadunud. Kas saame teid aidata? ”Küsis üks inglise keeles. Vabanenud, selgitas Salar olukorda. Vabatahtlikud Anne Langhorst ja Mina Rafsanjani kutsusid iraaklasi nädalavahetuse veetma Berliini loodeosas Gentivat ümbritsevas Moabitis asuva Mina korteri külalistetuppa, 20-minutilise metroosõidu kaugusel keskjaamast. Nad ütlesid, et see oli vaid lühike jalutuskäik Landesamt für Gesundheit und Soziales või LaGeSo-le (tervishoiu ja sotsiaalteenuste riiklik büroo) - Berliini agentuurile, kes vastutab pagulaste registreerimise ja nende eest hoolitsemise eest. Berliini välissuhete eriala magistrant ja Düsseldorfi lähedal asuva linna arstide tütar Anne lubas nad esmaspäeval sinna viia, niipea kui agentuur avaneb.
Kolm päeva hiljem leidsid Saif ja Salar LaGeSo peakorteri ees, pargist üle tänava asuva suure betoonikompleksi ees seisva mobi. Töötajad olid hämmingus, nähes vaeva, et tulla toime inimkonna tulvaga pärast seda, kui Merkel tühistas pagulastele seatud piirangud. Neil kahel iraaklasel õnnestus tunni aja pärast hoones sisse minna, neile anti välja numbrid ja nad suunati sisehoovi ootealasse.
Sajad põgenikud kogu maailmast pakkisid rohtu sisse ruumi. Kõigil olid silmad liimitud 42-tollise ekraaniga, mis vilkus iga kahe minuti järel kolmekohalise numbriga. Numbrid ei voolanud järjest, nii et põgenikud pidid pidevalt jälgima, kaubitsema sõpradega vannitoa vaheaegade ja toidukordade järele.
16 päeva vältel pidasid Salar ja Saif kella 7–19 hoovis valvurit, naastes ööseks Mina majja. Siis, 17. päeva pärastlõunal, kui Salar magama pani, nudis Saif teda ärkvel. “Salar, Salar, ” hüüdis ta. “Teie number!” Salar hüppas üles, jooksis hoone sees ja kerkis võidukalt oma registreerimisdokumendiga üles. Ta istus Saifiga kuni tema numbri ilmumiseni - seitse päeva hiljem.
Tragöödia tabas Saifi pere Iraagis. "Tunnen ohtu kõikjal, kuhu lähen, " ütleb ta. Tema turvalisuse kaitsmiseks on Saifi nägu varjatud. (Ali Arkady) Salar ja Saif leidsid, et Berliin on sümpaatne linn, mis on täidetud kõigega, mis Bagdadil väga puudus oli - rohelised pargid, ilusad avalikud ruumid, ulatuslik ja tõhus ühistranspordi süsteem ning ennekõike turvatunne. Kuid isegi pärast seda, kui see LaGeSo kriitiline samm ületati, seisid nad silmitsi uute takistuste ja pettumustega. Esialgne valitsuse toetus - 560 eurot esimese kolme kuu jooksul - oli vaevalt piisav ellujäämiseks. Saksa keele tunnid Berliinis olid juba täidetud. Nad sõitsid tänavaautode ja metroodega hostelist hostelisse ainult selleks, et leida, et juhid ei rendiks pagulastele ruume, sest LaGeSo võttis arve tasumiseks nii kaua aega. (Õnneks oli Mina käskinud neil jääda oma korterisse nii kauaks kui vaja.) Salar ja Saif igatsesid tööd, kuid ajutine registreerimine keelas neil töökoha hoida. Päevade täitmiseks mängisid Salar ja Saif linna ümbruse parkides teiste põgenikega jalgpalli.
Salari inglise keel osutus hindamatuks Berliinis, kus peaaegu kõik alla 50-aastased haritud inimesed oskavad vähemalt seda keelt. Saif, kes ei osanud ühtegi inglise keelt, tundis end üha isoleeritumana, kadununa ja sõltuvana oma sõbrast. Mõnikord, oodates LaGeSo's igakuist jaotusmaterjali või arsti vastuvõtu kupongi, hakkas Saif isegi Bagdadi naasmise pärast pettunult rääkima.
Salar palus tal olla kannatlik, tuletades talle meelde, miks ta kõigepealt põgenes. "Alates esimesest päevast ütles Salar mulle:" Ma lähen tagasi Iraaki alles siis, kui olen surnud. "" Ütleb Anne, joonistades kahe mehe psühholoogilise seisundi vahel kontrasti. Saif “ei olnud valmis. Ta läks sellesse asja suure seiklusena. Ja keeleraskused [ning] raha ja muu abi eest rivis seismise alandamine kaotasid ta. "Anne meenutab, kuidas" ta sundis ennast ütlema: "Ma õpin saksa keelt, ma leian töö" ja siis ta kaotaks ta otsusekindluse. Saifi ema helistas korra Salarile ja ütles: 'Ma ei suuda seda enam taluda, ta peab otsuse vastu võtma.' 'Saif nõuab omalt poolt, et ta oli tagasilöökideks hästi valmistunud. "Ma teadsin, et ma ei lähe Saksamaale turistina, " räägib ta. “Ma teadsin, et peate olema kannatlik, peate ootama. Minu onu Saksamaal oli mind juba hoiatanud, et see võtab kaua aega. ”
Vahetult enne uut aastat 2016 said Salar ja Saif üheaastased Saksa registreerimiskaardid, mis andsid neile loa reisida Saksamaa piires, tõstsid stipendiumi 364 euroni kuus ning andsid neile pangakonto, tervisekindlustuse ja loa töö leidmiseks. Nad saavutasid aeglaselt iseseisvuse: Salar leidis neile lõpuks kahese toa hostelis Prenzlauer Bergis, jõukates naabruses Ida-Berliinis. Nad alustasid kaks korda nädalas saksa keele tunde koos vabatahtliku õpetajaga. Eriti head olid väljapaistvad Salari väljavaated tööturul: kõigepealt tegi ta praktika Berliini tarkvaraettevõttes. Siis küsitles elektroonikahiiglane Siemens teda töökoha loomiseks veebisaidil, mis juhendaks pagulasi töövõimaluste juurde, ja kutsus ta tagasi teisele ringile.
Halva õnne tagajärjel võttis Salar jalgpalli mängides raske kukkumise ja murdus päev enne teist intervjuud jalga. Sunnitud kohtumise tühistama, ametikohale ta ei jõudnud, kuid oli kohale jõudnud ja see tõstis tema enesekindlust. Ja sõprus Annega pakkus talle emotsionaalset tuge.
Vahepeal vedas Saif endiselt psühholoogiliselt Iraaki. Kaks korda päevas Skype'is tehtud kõned perekonnale oma hostelis asuvast toast jätsid ta südamesse ja süüdi. Teda piinas mõte, et vananevad vanemad tabasid onu rahvarohkes majas Mansouris ja olid liiga hirmul, et välja minna - kõik sellepärast, et ta oli keeldunud lubamast ebaseaduslikult maksta šiiitide relvarühmitusele. "Inimesed hirmutavad meid, järgides meid, " ütles tema vend. Saif tundus kodumaale vastupandamatult tõmmatud. Nagu Odüsseus, vahtis Ogygia rannast Ithaca poole, saarel, kus Calypso teda seitse aastat vangistuses hoidis, "Tema silmad olid igavesti pisaratest niisked. Tema elu voolas koduigatsuses ära."
Siis, ühel päeval 2016. aasta alguses, sai Saif oma õelt kõne. Tema ja ta abikaasa olid läinud eelmisel õhtul Mansouris peremaja kontrollima. Ta oli oma 1-aastase pojaga mänginud, kui keegi uksele koputas. Tema abikaasa läks sellele vastama. Kui ta kümne minuti pärast tagasi ei tulnud, läks naine õue ja leidis, et ta lamas verebasseinis. Talle oli pähe tulistatud ja tapetud. Pole selge, kes ta mõrvas - kuid õel polnud kahtlustki, et nurjatud töövõtja maksis Saifile kätte, sihikule seades oma pereliikmeid.
"Teie pärast, " ütles naine ja nõksatas: "Ma olen oma mehe kaotanud."
Saif riputas telefoni üles ja nuttis. "Ma rääkisin loo Salarile ja ta ütles:" Ärge muretsege, see on vale. " Ta üritas mind rahulikuks jätta. ”Bagdadis asunud Saifi vend kinnitas hiljem Salarile, et vennatapp mõrvati tõepoolest. Kartes, et Saif võib tagasi tormata ja oma elu ohtu seada, leppisid Salar ja Saifi vend kokku, et Salar peaks endiselt teesklema, et lugu on vale, pereliikmete poolt kokku pandud, et Saif Bagdadisse tagasi tuua.
Kuid Salari pingutused ei õnnestunud. Ühel jaanuari hommikul, kui Salar magas, sõitis Saif metrooga üle Berliini jõukates Dahlemi naabruses asuvasse Iraagi saatkonda ja hankis ajutise passi. Ta ostis pileti Istanbuli kaudu Bagdadisse, lahkudes järgmisel õhtul. Kui ta ütles Salarile, et on otsustanud lahkuda, plahvatas tema parim sõber.
"Kas sa tead, mille juurde tagasi pöördud?" Ütles ta. “Pärast kõike seda, mida oleme kannatanud, loobute? Sa pead olema tugev. ”
"Ma tean, et võtsime riski, ma tean, kui keeruline see oli, " vastas Saif. "Kuid ma tean, et Bagdadis on midagi väga valesti ja ma ei saa siin mugavalt olla."
Salar ja Anne saatsid ta järgmisel õhtul bussiga Tegeli lennujaama. Nendega astusid bussi neli iraaklasest sõpra. Terminalis jälgisid nad teda Turkish Airlinesi registreerimisletti. Saif tundus segane, isegi segane, tõmmatud kahes suunas. Võib-olla, arvas Anne, oleks tal südamuutus.
“Ma nutsin, ” meenutas Saif. „Ma olin teinud võimatut, vaid selleks, et saada Saksamaale. Parima sõbra lahkumine [tundus kujuteldamatu]. Mõtlesin: "Las ma annan selle veel ühele proovida." "Siis rebis Saif oma sõprade imestuseks passi ja lennukipileti ning teatas, et viibib. "Me kõik kallistasime ja siis tulin Salari ja Annega hostelisse tagasi ja kallistasime uuesti."
Kuid Saif ei suutnud tumedaid mõtteid, enesekindlust, oma mõistusest välja viia. Kolm päeva hiljem hankis ta veel ühe Iraagi passi ja uue pileti koju naasmiseks.
“Ei. Ära tee seda. Me oleme sõbrad. Ära jäta mind maha, ”anus Salar, kuid ta oli tüdinenud sõbra ametist ja energia oli tema argumentidest kadunud.
"Salar, mu keha asub Saksamaal, aga mu hing ja mõistus on Bagdadis."
Järgmisel hommikul, kui Salar oli saksa klassis, libises Saif minema. "Ma sõitsin mööda tänavaid [kus me olime kõndinud] ja restorane, kus me koos söömas olime, ja nutsin, " meenutas ta. “Mõtlesin teekonnale, mille olime ette võtnud. Mälestused ujutasid mu mõttesse, aga mõtlesin ka oma perekonna peale. Istusin oma emotsioonide peal ja ütlesin: "Las ma lähen tagasi." "
Tuul ajas teda edasi,
praegune kandis talle oma e ...
Ja tervitasin teda soojalt,
hellitas teda5. raamat
**********
Kolm kuud pärast Saifi naasmist Bagdadisse kohtusime Salariga esimest korda Moabiti kohvikus, mis asub LaGeSo peakontorist kaugel. Salari jalg oli talvisest jalgpalliõnnetusest endiselt varjatud ja ta põrutas Anne saatel U-Bahni jaamast karkudele kõnniteelt alla. Üks vastastikune sõber oli meiega ühendust võtnud pärast seda, kui olin talle appi kutsunud abi põgenike leidmiseks, kes olid alla andnud ja koju tagasi pöördunud. Kui soe kevadõhtul välilaua taga istus, hakkas Salar ketiga suitsetama, kui istusime välilaua taga ja hakkas rääkima oma lugu Saifiga, tema elu Berliinis ja Saifi otsust naasta Bagdadisse. "Ma kardan tema pärast, kuid pean nüüd keskenduma omaenda elule, " ütles ta mulle. Ta elas veel hostelis, kuid leidis innukalt oma korteri. Salar oli käinud kahel vestlusel rentnikega ja mõlemad olid jätnud ta eneseteadlikuks ja puudulikuks. "Kui teil on töökoht, on teil mugav nendega rääkida, " ütles ta mulle. "Aga kui sa lähed sinna põgenikuna ja ütled neile:" LaGeSo maksab minu eest ", olete häbelik. Teil on häbi. Ma ei saa sellega hakkama, [sest] võib-olla nad hakkavad naerma. ”Pärast kuhugi läinud intervjuud oli ta otsimisest loobunud.
Seejärel kuulis Anne 2016. aasta juunis Ameerika Ühendriikides elavast ameeriklasest naisest, kellele kuulus stuudiokorter Neuköllnis, elavas naabruses Ida-Berliinis, kus on suur Lähis-Ida elanikkond. Tema praegune üürnik kolis välja ja koht saab varsti vabaks. Üür oli 437 eurot kuus, 24 € üle LaGeSo maksimaalse subsiidiumi, kuid Salar maksis selle vahe hea meelega. Poole tunni pikkune intervjuu omanikuga Skype'is pitsitas tehingu.
Kohtusin temaga juuli alguses neljanda korruse jalutuskäigul, kohe pärast sissekolimist. Nädalavahetust külastav Mannheimist pärit septuagenaarne onu norskas habemekohaselt sisustatud elutoas volditud diivanil. Salar oli omaette olemiseks ekstaatiline. Ta keetis oma pisikeses köögis teed ja osutas aknale vaheri ääristatud tänava ääres ja üle tee suurejoonelises neobarokkstiilis fassaadiga kortermajas. "Üksiku mehe jaoks Saksamaal pole see nii hull, " ütles ta mulle.
Salari integreerumine Saksa ühiskonda jätkus kiiresti. Kohtusime taas ühel juuli õhtul Iraagi omanduses olevas Falafeli restoranis Neuköllni Sonnenallee ääres - rahvarohketes läbikäikudes, mis olid ääristatud Lähis-Ida kohvikute, teepoodide ja shishabaaridega. Araabia pulmakonvoi sõitis mööda, sarved puhkesid, autod olid kaunistatud roosade ja punaste roosidega. Salar ütles, et naasis äsja nädala pärast puhkust Baieri Alpides koos Anne ja tema vanematega. Ta näitas mulle oma Samsungis fotosid rohelistest orgudest ja graniidist piikidest. Ta oli leidnud koha subsideeritud saksa keele tunnis, mis kohtus iga nädal 20 tundi. Ta kogus kodus Bagdadist dokumente, et taotleda Saksamaal tarkvarainseneri sertifikaati.
Ja ta oli vaimustatud uutest õigusaktidest, mis toimisid Saksamaa parlamendi kaudu, muutes põgenikel töö leidmise lihtsamaks. Siiani on varjupaigataotlejate töölevõtmine keelatud, kui sakslased või muud Euroopa töötajad saavad ametikoha täita, kuid piirang eemaldatakse kolmeks aastaks. Ta oli filosoofiliselt pika tee ees. "Te olete sündinud ja kasvanud erinevas riigis, " ütles ta sel õhtul. “Kuid teist lahendust mul pole. Ma ei naase kunagi Iraaki elama. Olukord on võib-olla alguses raske, kuni teid aktsepteeritakse, kuid pärast seda on hea. Saksamaa on hea riik. ”
Kuid kümme kuud pärast saabumist ootas ta endiselt kutsumist vestlusele varjupaiga saamiseks - tundidepikkune ülekuulamine Saksamaa föderaalse migratsiooni- ja pagulasameti ametniku poolt, kes määras kindlaks, kas ta saaks jäädavalt Saksamaale jääda. Päev enne seda, kui kohtusin temaga Sonnenallee'l - iraaklasest sõbral, kes oli saabunud kaks kuud enne Salarit ja Saifi, olid varjupaigapakkumise kaotanud. Sõber võis endale aasta või kaks osta, samal ajal kui advokaadid tema kohtuasju kohtuistungil jälgisid, kuid kui kaks apellatsiooni lükatakse tagasi, ootab ta kohest väljasaatmist. (Saksamaa poliitiline hoiak karmistub ja varjupaigataotlejate väljasaatmine tõusis 20 914-lt 2015. aastal 25 000-ni 2016. aastal; 55 protsenti iraaklastest, kes eelmisel aastal varjupaika taotlesid, keelduti.) “Muidugi teeb see mind enda pärast murelikuks, ” ütles Salar. kui ta pesi oma falafelit klaasi ayraniga, Türgi soolase jogurtijoogiga. Anne abiga oli ta palganud juristi Berliini mainekas firmas Kraft & Rapp, et aidata tal intervjuuks valmistuda.
Septembris sain Salarilt kõne: Tema intervjuu oli kavandatud järgmise esmaspäeva hommikul kell 7:30. Kohtusin tema, advokaadibüroo assistendi Anne ja Merali, päevavalges Hermannplatzi U-Bahni jaamas tema korterist tänaval. Salar oli oma juuksed želeerinud ja selleks puhuks riietatud, lühikeste varrukatega, nööbist alla tõmmatud särgi, pressitud mustade teksade ja kottpükstega. Ta klammerdus paksu plastikust kausta, mis oli täidetud dokumentidega - “mu elu Iraagis ja Saksamaal, ” ütles ta - ja kobises Meraliga metroos, kui suundusime Lääne-Berliini föderaalsesse rände- ja pagulasbüroosse.
Ta oli koos temaga harjutanud oma loo üksikasju - maskeeritud sunniitide võitlejad piiri ääres, röövimine Bagdadis - ning ta oli rääkinud oma jutust Bagdadi politsei teate ja ähvardavate sõnumitega, mis olid talle saadetud Messengeri rakenduse Viber kaudu, kõik on professionaalselt tõlgitud. saksa keelde. Ta oli isegi välja printinud Kalašnikovi tootnud šiiitide sõjaväelase ekraanipildi - ühe tema röövija poolt. "Tal on tugev juhtum, " rääkis Meral mulle. "Tal on palju tõendeid selle kohta, et tema elu oleks Iraaki naastes ohus."
Agentuuri ees ootasid meie saabumisel umbes 30 põgenikku ja paar advokaati. Salar süütas sigareti ja värises sügiseses jahutuses. Meral käskis tal valmistuda kurnavaks päevaks: Mõned põgenikud olid enne intervjuud istunud ooteruumis viis või kuus tundi, mis võib kesta veel viis tundi. Kohtumisel osaleb neli inimest: intervjueerija Salar, Meral ja saksa-araabia tõlk. Salarilt vastuse saamiseks kulus mitu kuud.
Turvatöötaja avas ukse ja kutsus Salarit ja Merali poole. "Ma pole närvis, " nõudis ta sisse libisedes. "Ma lihtsalt soovin, et ka Saif võiks siin olla."
Talv lähenes ja Salar ootas vastust. Tänupühal liitusid tema ja Anne minu perega meie Berliini korteris kalkuniliha, bataadi ja jõhvikakastme järele. Kuna ta polnud oma advokaadilt veel sõnagi kuulnud, ütles ta, et kaevas rahulolevalt oma esimest tänupüha söögikorda, kuid jäi siiski optimistlikuks. Kogu Euroopas ja Ameerika Ühendriikides pöördus tõusulaine pagulaste vastu: Donald Trump oli valimised võitnud, lubas osaliselt takistada mõnede moslemite enamusriikide kodanikke kui ohtu Ameerika julgeolekule. Ungaris teatas parempoolne valitsus, et plaanib varjupaigataotlejaid kogu taotlusprotsessi ajal kinni pidada, mis on vastuolus ELi eeskirjadega.
Saksamaal jõudis poliitiline tagasilöök Merkeli ja tema pagulaspoliitika vastu uuele tasemele pärast 19. detsembrit, kui Tuneesia sisserändaja sõitis veoauto täiskiirusel Berliini rahvarohkele jõuluturule, tappes 12 inimest. "Keskkond, kus sellised teod võivad levida, imporditi viimase pooleteise aasta jooksul hooletult ja süstemaatiliselt, " kuulutas paremäärmuslik liider Frauke Petry. “See ei olnud üksikjuhtum ja see ei jää ka viimaseks.” Uue aasta alguses süvenes Salari ärevus. Iraagi sõprade varjupaigataotlused lükati üksteise järel tagasi ja kästi riigist lahkuda.
Jaanuari lõpus andis president Trump välja iraaklasi hõlmava immigratsioonikeelu. Aastakümneid Texases elanud Salari sugulane helistas Salarile ja ütles, et ta ei tunne end enam turvaliselt. Ta väljendas ka hirmu tuleviku ees, öeldes, et keelu eesmärk on luua lõhe moslemite ja teiste inimeste vahel Ameerikas, "ütles Salar mulle. "Ma mõtlen, et võib-olla teeb Euroopa Liit sama asja."
Just möödunud aasta veebruaris kutsus Salar mind krüptiliselt ütlema, et tal on olulisi uudiseid. Kohtusime jäigal õhtul Shisha baaris tema korteri lähedal Neuköllnis. Veetoru ja tassikese tee hämaras suitsuga täidetud salongis ütles ta advokaat, et tema advokaat helistas talle eelmisel päeval keset saksa klassi. "Kui ma tema numbrit ekraanil nägin, mõtlesin:" oh-oh, võib-olla on see probleem. " Mu süda kloppis, ”rääkis ta mulle. „Ta ütles:„ Saite oma vastuse. “Salar tõmbas taskust kirja ja pistis selle minu kätte. Ühelt poolt olid Saksamaa võimud talle poliitilise varjupaiga andmisest keeldunud. Teisest küljest oli ta teda röövinud ja Bagdadis elu ähvardanud miilitsameeste ohu tõttu saanud „täiendava kaitse”. Uus staatus andis Salarile õiguse jääda üheks aastaks Saksamaale kahe täiendava kaitsega. - aasta pikendused, millel on luba reisida Euroopa Liitu. Saksamaa valitsus jättis endale õiguse tema kaitsestaatus tühistada ja ta riigist välja saata, kuid advokaadi sõnul oli tal saksa keele õppimise ja töö leidmise ajal suurepärane võimalus saada alaline elukoht - tee Saksamaa kodakondsuse saamiseks. "Üldiselt on uudis väga positiivne, " ütles ta.
Salar oli juba plaanimas reisida. "Ma lähen Itaaliasse, Hispaaniasse, lähen kõikjale, " rääkis ta. Oma usaldusena tema vastu oli Saksamaa valitsus pakkunud talle stipendiumi IT-inseneri kraadiõppele ja ta kavatses alustada õpinguid kevadel. Tema saksa keel paranes kiiresti; Anne rääkis temaga peaaegu eranditult emakeeles. Ta oli leidnud isegi paar tundi nädalas aega kitarri õppimiseks ja esitas veebruari keskel Berliini Brandenburgi väravas oma esimese laulu - John Lennoni „Kujutage ette“ -.
Laske tal halval juhul kõigi kaaslaste kaotusega hiljaks jääda kellegi teise laevale ja leida oma majapidamises mured.9. raamat
**********
Taevas oli hallikas ja temperatuur tõusis 110 kraadi, kui ma oma autojuhi-tõlgiga õhku läbi Al-Jamhuriya silla liiklesin, Tigrise kohal kole terasest ja betoonist. Kiltkivi hall ja hägune, jõgi voolas aeglaselt liivapankade ja palmipuude juurest mööda, nende frondid närbusid augusti keskpaigas. Bagdad näitas end karmi maastiku lõhkeainete, killustikuhunnikute, silindriliste vahitornide, sõjaväe kontrollpunktide ja Islamiriigi vastu võideldes surnud märtrite plakatite osas. Parvlaevaratas seisis liikumatult Zawra pargis, roheline lagendik Mansouri servas, kus Saif ja Salar olid oma restorani juhtinud. Parkisime õrnemate akendega betoonmajast välja metalltara taha.
Salar Berliini turul (Ali Arkady) Salar oli eelmisel nädalal Saifile öelnud, et tulen talle külla ja Saif vastas, et olen teretulnud. Kaudne oli lootus, et suudan kuidagi stringe tõmmata ja tehtud otsuse tühistada; Saif, ütles Salar, oli endiselt ohus ja meeleheitel jälle lahkuda. Ta astus tänavale meid tervitama. Ta oli kindlalt ehitatud, kena, korralikult kärbitud habeme ja vuntside ning akviliinninaga; ta kallistas mind, nagu tervitaks vana sõpra, ja ma andsin Salarilt paki, mis oli täidetud väikeste kingitustega. Saif viis meid elutuppa, mis oli sisustatud võltsitud servadega toolide ja diivanitega. Nurgas möllas eraldiseisev konditsioneer.
Ta meenutas ööd pärast saabumist Berliinist Erbilisse Bagdadi. Saif oli õnnelik, et leidis end kodumaalt, kuid elevus kulus kiiresti. “Niipea kui lennujaamast välja astusin, kahetsesin tehtut, ” tõdes ta. “Ma teadsin, et see oli vale valik.” Ta püüdis takso maja juurde, kus tema pere varjas, ja tabas neid tahtmatult. “Kui ma majja sisse kõndisin, hakkas mu õde karjuma:" Mida sa siin teed? " Mu ema oli voodis haige. Ta hakkas nutma ja küsis: "Miks te tagasi tulite? Te võtate teise riski, nad võivad teid uuesti jälitada. ” Ütlesin talle: 'Ma ei kavatse majast lahkuda. Ma ei ütle kellelegi, et ma siin olen. '”
Seitse kuud hiljem elas Saif endiselt põhimõtteliselt inkognito. Iraak oli muutunud stabiilsemaks, kuna Iraagi armee, peshmerga-nimelised kurdi väed ja šiiitide rühmitused olid Islamiriigi enamikust riigist välja ajanud (tegur, mida Iraagi pagulased sageli tagasituleku motiivina mainivad). Sel hetkel lähenesid jõud Mosulile, mis on Islamiriigi viimane linnus, terrorirühmituse vastu lõplikuks tõrjumiseks.
Kuid Bagdadis tundusid Saifi mured lõpmatud. Ta oli kuulnud, et tema piinajad teda ikka otsivad. Ta oli rääkinud vaid ühele sõbrale, et ta on tagasi, juhtinud naabrite juurest vabaks ja saatnud isegi võltsseid Facebooki värskendusi, kasutades vanu fotosid, mis temast Berliinis tehtud. Igal nädalal kirjutas ta oma Facebooki lehel: „Head reedet, ma tunnen teile oma sõpru, mul on hea meel olla Saksamaal.“ Ta oli leidnud töö ehituses suures osas sunniitide naabruses, kus ta ei käinud. tunnevad hinge, viies väikebussi tööle enne koitu ja naastes pärast pimedat. Ta jäi öösel perega koju. Ta tunnistas, et see on üksildane eksistents - mõnes mõttes tegi veelgi valulikumaks tema igapäevane telefonikõne Salarile. "Elada paguluses, kannatada koos - see muudab teie sõpruse veelgi tugevamaks, " ütles ta.
Järgmised kuud tooksid Saifi olukorra muutumist vähe. Veebruaris, kui Salar tähistas oma uue valitsuse sanktsioneeritud staatust Berliinis, postitas Saif endiselt võltsaid Facebooki sõnumeid ja varjas end miilitsa eest, olles veendunud, et jääb sihtmärgiks. Ühel hilisõhtul purunes tabatud juht Saifi autosse, kui ta sõitis läbi Mansouri. Saif kõndis kokkupõrkest vigastamatult minema, kuid tema auto hävis ja ta kahtlustas, et lennuõnnetus oli tahtlik.
“Tal pole maailmas sellist kohta, kus ta võiks praegu õnnelik olla, ” ütleb Anne, kes hoiab temaga ühendust.
Küsisin Salarilt, kas on tõesti võimalik, et šiiitide relvarühmitused säilitavad nii kaua tema vimma. "Muidugi, " ütles ta. "Iraagis ei saa kunagi kindel olla, et olete turvaline."
Minu teisel õhtul Bagdadis 2016. aasta augusti päikeseloojangu suunas sõitsime Tigrise kurvis asuvasse populaarsesse shisha-baari Beiruti kohvikusse. Mõni nädal varem oli Bagdadi kesklinnas hakanud maha massiivne enesetapupomm, tappes ligi 300 inimest - meeldetuletus, et Islamiriik on küll vähenenud, kuid siiski võimeline kirjeldamatuks vägivallaks. Kuid iraaklaste soov normaalsuse järele oli vähemalt hetkeks nende hirmu löönud ja jõeäärne kohvik oli pakitud. See oli Saifi jaoks harv väljasõit lisaks tööreisidele. Astusime muuli otsas mootorpaati ja laskisime ülesvoolu, möödudes surnud kalade klompidest, üksildasest ujujast ja õngitsejast, kes tõmbasid võrku. Saif naeratas sündmuskohal. "See on Egeuse merega võrreldes tass teed, " ütles ta, kui mitmevärvilised tuled jõe ääres shisha-baarides vilksatasid.
Pärast seda, kui ta oli sel õhtul meile kodus sööki pakkunud biryani kana ja baklava, astus Saif toast välja. Ta naasis hoides oma lokkis juustega 18-kuulist vennapoega, tema mõrvatud õepoega. "Ma pean oma vennapoja eest hoolitsema, sest ta kaotas oma isa, " ütles ta. "Mul on tunne, et ta on minu poeg."
Väike poiss oli andnud talle eesmärgi, kuid Saif oli halvas kohas. Ta oli loobunud ühest Euroopas elamisest - varjupaigaseaduste karmistamine muutis ebatõenäoliseks, et ta kunagi suudab seda reisi korrata -, kuid ta oli kodust meeleheitlikult õnnetu. Kogemus oli jätnud ta lohutuseks, seades kahtluse alla tema võime teha ratsionaalseid otsuseid. Teda neetud teadmine, mis võinuks olla võimalik, kui ta oleks leidnud sisemise jõu, nagu Salar, Saksamaale jääda.
Pärast sööki astusime välja ja asusime mustal tänaval, mida pommitasid generaatorite himu ja laste palavad hüüded, kes veel kuumal suveööl korvpalli mängivad. Mustade abayas plakeeritud naised kiirustasid mööda ja üle allee valgustasid fluorestsentslambid betoonseina taga kolooniaga villa. Raputasin Saifil kätt. "Aidake mind, palun, " ütles ta leebelt. „Ma tahan olla ükskõik millises riigis peale Iraagi. Siin on oht. Ma kardan. ”Ronisin autosse ja jätsin ta tänaval seisma, meid jälgides. Siis keerasime nurga ja ta kadus vaateväljast.
Telli Smithsoniani ajakiri nüüd kõigest 12 dollariga
See artikkel on valik Smithsoniani ajakirja aprillinumbrist
Osta
