Nii Plymouth Rockile maandunud inglaste kui ka nendega kohtunud põliselanike jaoks tutvustasid nende esimesed kohtumised täiesti uut helimaastikku. Kuid aja möödudes kadusid paljud neist helidest - eriti seetõttu, et kolonistide ja põlisrahvaste jaoks nii olulised usutraditsioonid muutusid või välja surid. Nii et see oli veelgi tähendusrikkam, kui Washingtoni DC publik kogunes selle kuu alguses kuulama nii inglise kolonistide kui ka Uus-Inglismaa põlisrahvaste Wampanogagi pühade helisid.
“Esivanemate ärkamine: Koloonia-Ameerika kadunud pühade helide taastamine” polnud tavaline elava ajaloo programm. Programm töötati välja Massachusettsi osariigis Plymouthis asuva Plimoth Plantatsiooni kasvatajate poolt, see programm töötati välja Smithsoniani Ameerika usundite algatuse raames.
Nii nagu palvekõned ja kirikukellad on osa linnaelust kogu maailmas, olid Ameerika põlisrahvaste ja kolonistide usuelul omad eripärased helid. “Esivanemate ärkamine” uuris, millised need helid võisid olla. Hoolika ajaloolise uurimistöö abil rekonstrueeris programmi taga olev meeskond, kuidas kõlasid jumalateenistuse traditsioonid pärast Mayfloweri saabumist 1620. aastal praeguses Massachusettsis.
See helipilt on kõike muud kui 21. sajandi kuulajatele tuttav. See piirkond oli uus inglise kolonistide jaoks, kuid mitte Wampanoagide jaoks, kes elasid Massachusettsis ja Rhode Islandil kunagi üle 100 000. Palverändurid oleksid nende saabudes kuulnud Wampanoagi rahva traditsioonilisi laule ja tantse - ja omakorda oleks Wampanoag kuulnud palverändureid kummardamas anglikaani, puritaanide ja separatistide stiilis.
Näitlikustamiseks kõlas kavas kummardusmuusika kõigis kolmes stiilis, alates anglikaanide kooriharmooniatest kuni puritaanide ja separatistide ilustamata koraalideni, mis keskendusid rohkem tekstile kui muusikale. "[Separatistide] jaoks oli muusika lihtsalt kummardamine, " rääkis Smithsonian.com Plimoth Plantationi asedirektori asetäitja ja programmi "Esivanemate ärkamine" juht Richard Pickering. Osalejad kuulsid psalmide erinevaid versioone, mida lauldi erinevas stiilis ja ajajärguliste aktsentidega - katsena illustreerida vaimseid lõhesid ja muutusi, mis toimusid selles, mida paljud arvavad homogeenseks kolonistide rühmaks.
Need usulised nihked kajastusid ka põlisrahvastes. Kui puritaanlikud misjonärid, nagu John Eliot, hakkasid põliselanikke usuliste veendumuste põhjal linnadesse korraldama, muutusid Wampanoagi kummardamise helid.
“[Puritaanid] olid nii veendunud, et nende endi veendumused on veendumused, ” ütleb Pickering. „Mõni [Wampanoagi rahvas] saab kristlaseks ja mõni säilitab oma iidsed usud. Mõne inimesega on väga kummaline segu. Ma ei usu, et võite isegi keerukusest aru saama. ”
"Oleme viimase paari sajandi jooksul palju läbi elanud, " rääkis Darius Coombs, kes juhib Plimoth Plantatsiooni Ida-Metsamaade tõlgendust ja uurimistööd. “Kristlus tuli kaasa ja see pani meile pärismaalastena üsna palju peale. Pidime vooluga kaasa minema ja sellega leppima. ”
Coombs juhib istanduse Wampanoag Homesite, mis tutvustab 17. sajandi elu põlisrahvaste pilgu läbi - ja erinevalt Plimoth Plantationi muudest piirkondadest ei tööta selles mitte rollimängijad, vaid Wampanoag ja muud põliselanikud. Ta laenas põliselanike perspektiivi ja traditsioone programmile, mis kulmineerus traditsioonilise Stomp-tantsuga, mis oli loodud eelmiste põlvkondade äratamiseks.
Kolonistide saabumine on lahutamatult seotud tragöödiaga Wampanoagi inimeste jaoks, keda pärast eurooplastega kohtumist tabas terve rida epideemiaid, tapeti sõja ajal inglise kolonistide vastu ja kelle keel suri aja jooksul peaaegu täielikult. Kuid iroonilisel kombel aitasid mõned väga tugevad jõud, mis ohustasid põlisrahvaste vaimseid traditsioone koloniseerimise ajal, 21. sajandil Wampanoagi keele tagasi.
1992. aastal hakkas Wampanoag Nationi Mashpee hõimu kuuluv Jessie Little Doe Baird unistama, kus tema esivanemad rääkisid talle, et ta rääkis keelt, millest ta ei saanud aru. Alates 1830. aastatest vähe kasutatud Wôpanâaki tagasi toomiseks kasutasid Baird ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased keele rekonstrueerimiseks haruldast misjonär John Elioti raamatut. Eliot, kellele anti hüüdnimi “Ameerika indiaanlaste apostel” tänu piirkonna põlisrahvaste muutmise pingutustele, tõlkis oma niinimetatud “India piibli”, mis on King Jamessi piibli tõlge kohalike keelte keelde põliselanikud, et neid teisendada, kuid tema raamat on aidanud Wampanoagil veelgi sügavamalt ühenduda nende varasemate traditsioonidega.
Ehkki Wôpanâaki õpetatakse täna Wôpanâaki keele taastamise projekti abil lastele ja põlisrahvastele, valvavad seda Wampanoagi inimesed raevukalt ja sellest räägitakse avalikkuses harva. Toodie Coombs, Dariuse naine, rääkis keeles keeles, mida ei salvestatud austusega keele enda vastu. "See oli uskumatult võimas, " ütleb Pickering. Coombs nõustub. “Paljud inimesed arvavad, et keel on lihtsalt objekt. Te ei saa seda niimoodi käsitleda - meie keele tagasi saamine võttis meil ühe sajandi. "
Pickeringi jaoks oli osa programmi väljakutsetest vajadus kujutada koloniaal- ja põliselanike varase suhtluse keerukust ja valu. "Me tunnistame alati kaotust ja ahastust, " ütleb ta. „Räägime alati inimkuludest, kuid paneme rõhku püsivusele. Teie seas on põliselanikke, kuid nii kaua olid põliselanikud täiesti nähtamatud, isegi silmanähtavalt. "
Coombs lisab, et erinevalt teistest Plimoth Plantatsiooni tõlkidest pole tema identiteet põliselanikuna kostüüm ega roll, mille ta võib päeva lõpuks endale heita. “See ei ole nagu töö, mille lõpetame kell 5:00 ja lülitame sisse kell 9:00. Me oleme inimesed 24 tundi ööpäevas. ”Selle ajaloolise koormaga tuleb ka isiklik kohus - tema sõnul on kohustus viia enda esivanemad endaga kaasa, kui ta aitab kaasaegsel publikul ette kujutada peaaegu 400 aasta taguseid helisid.
