Eelmisel nädalal kirjutasin ingliskeelsete sõnade puuvilja päritolu kohta (ja kommentaaride põhjal julgustasin vähe inimesi - minge joonistama). Paraku olen ma lihtsalt ajakirjanik, mitte keeleteadlane, nii et ma ei oska palju põhjalikumalt selgitada, miks ükski ingliskeelne sõna riimides oranži värviga (paljud kommentaatorid soovitasid "door hinge", aga see on kaks sõna) jäävad minu endine ajalooprofessor - nimelt kuna enamikul ingliskeelsetest sõnadest on germaani või ladina juured, on ebaharilikema etümoloogiaga sõnadel vähem ingliskeelseid riimisõnu.
Nagu lubatud, jagan täna mõned muud huvitavad etümoloogilised tükid, seekord lihasema teemaga.
"Veiseliha" on keskmine ingliskeelne sõna, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast bos (ja tüvest bov-), mis tähendab lehma. John Ayto sõnade päritolu sõnaraamatu kohaselt "tutvustasid normannid veiseliha nagu lambaliha, sealiha ja vasikaliha, et pakkuda nende lihale viitamisel maitsvaid alternatiive paljaste loomade nimedele härg, lehm jne."
Inglise keele American Heritage®i sõnaraamat, neljas väljaanne (viidatud lehel Dictionary.com) annab põhjalikuma selgituse meie sõnade vahel loomale ja toidule. Lühidalt öeldes on sõnadel veiseliha ja lehm indoeuroopa juured ühesugused, kuid erinevates harudes arenenud erinevalt. Kui prantslased otsustasid pärast Normani vallutamist Inglismaad, hakati lihaga seostama prantsuse sõna buef (tänapäeva prantsuse keeles boeuf ), samal ajal kui anglosaksi sõna cu viitas jätkuvalt loomale, keda me nüüd lehmaks kutsume.
Kas küsite tavaliselt veiselihaburgerilt ketšupit? Uskuge või mitte (ja mõned inimesed ei usu), võib-olla kasutate Hiinast pärit sõna. Ayto sõnul sisenes ketšup inglise keelde 17. sajandil (kui tavaliselt öeldi seda kirjapildina) Kagu-Hiina Amoy murrete sõnast kalakaste. Tõenäoliselt jõudis see inglise keelde seotud malai sõna kichap kaudu . Jonathan Swift on esimene, kes kasutas õigekirja kassipoega 1730. aastal. Epicurious väitis, et alles sel sajandil, Ameerika Ühendriikides, töötati välja tomatipõhine maitseaine, mida me nüüd ketšupiks peame.
Nagu olen oma üsna ammendava uurimistöö käigus avastanud, võib olla raske eristada sõna tõelist etümoloogiat metsikutest ja vahel ka humoorikatest teooriatest. Näiteks kirjutab Ayto: "Üks vanimaid etümoloogilistest kastanitest on see, et sirel sai oma nime, kuna konkreetne Inglise kuningas leidis veiseliha liigese nii suurepäraseks, et rüüstas seda. Vaatlusalust monarhi on erinevalt nimetatud kui Henry VIII, James Mina ja Charles II, kuid kuigi esimene neist on kronoloogiliselt võimalik, pole loole tegelikult üldse tõepõhja. Seda kainesemad faktid on, et see sõna oli laenatud vanast Prantsuse surloigne'ist, ühendist, mis moodustati sur 'ülal " ja loigne 'nimme.' "
Etümoloogilistest kastanitest rääkides selgitab Christine Ammer selle fraasivõtte tõenäolist allikat puuviljakookides ja diivanikartulites ning muudes maitsvates väljendustes. Ta kirjutab: "William Diamondi näidend " Katkine mõõk " (1816), kus tegelast, kes kordab korgipuu kohta pidevalt sama lugu, katkestab teine, kes väidab, et see on tõesti kastan (" Olen kuulnud, et sa ütlesid nalja kakskümmend- seitse korda ja olen kindel, et see oli kastan ")".
