Velma Williamsi 96. sünnipäevast 4. juulil 2016 oli möödunud kaks ja pool kuud, kuid kuna ta ei lasknud oma vanusesse jõuda, soovis ta seda sündmust tähistada, sõites krossiga kodust Oaklandi, Californias, Charlottesville'is, Virginias. Teel peatus ta nõbu Nancy Ann'i korteris New Yorgis ja suundus siis lõuna poole nõbu Ruthi juurde Richmondis, Virginias.
Kolm nõod esitlevad koos Charlottesville'is asuvas Jeffersoni uuringute rahvusvahelises keskuses, et saada intervjuud Getting Wordi teadlaste poolt - suulise ajaloo arhiiv Thomas Jeffersoni orjastatud kogukonna järeltulijatele. Ruth oli Velmale midagi projektist rääkinud, kuid Velma, kelle peamine uurimishuvi on alati olnud sõjaajalugu, ei mõelnud sellele eriti.
Ehkki Velma jaoks pole see teada, on sõna Getting põhimõtteliselt muutnud Aafrika-Ameerika elu tõlgendamist orjastamise ajal Thomas Jeffersoni juhtimisel ja vabaduses riigis, kuhu Jefferson kirjutas. 25-aastase Getting Wordi olemasolu vältel välja tulnud uurimistöö on paljuski olnud nähtavaks käeks Montreello, Jeffersoni omanduses oleva kuulsa istanduse külastajate kogemuse taga, kus umbes 400 orjastatud töölist töötas ühel hetkel oma elus.
Projekti asutajad, Lucia “Cinder” Stanton, Dianne Swann-Wright ja Jeffersonile kuuluvate perekondade järeltulijad, näiteks Herns, Gillettes, Grangers ja paljude Hemingsi perekonna harude esindajad, tuvastavad oma suulise ajaloo hoolikalt. Beverly Gray ja nende järeltulijad on õppinud kümnetest ameerika peredest 18. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani.
Wordis osalemine annab tunnistust ideaalidest, mida Jefferson väljendas iseseisvusdeklaratsioonis, tunnistades samas Jeffersoni pooldatud rassistlikke eksitusi, mis mõjutavad jätkuvalt kõigi ameeriklaste heaolu, ja neile vastu astudes. Kuna tegemist on suurima suulise ajaloo projektiga, mis asub ameerika kuulsaima valgustusajastu tegelaskuju istanduses, on sõna hankimisel palju laiem tähendus Ameerika ajaloo mõistmisele ja, mis on oluline, see on tähelepanuväärne ressurss diasporaa mõistmiseks alates istandus.
Sel nädalavahetusel kogunevad sajad orjastatud tööliste järeltulijad Monticellosse, Jeffersoni kinnistusse, et tähistada uue tõlgendava lähenemisviisi taastamist ja taasavamist, mis koondab orjastatud kogemusi. Samaaegselt juuni 17. püha tähistamine ja nende uute eksponaatide tutvustamine on üritus, mis annab tunnistust algatuse „Hangi sõna” aastatepikkusest intensiivsest ja hoolikast tööst.
**********
1873. aastal sai Thomas Jeffersoni orjastatud poeg Madison Hemings esimesena varem Monticellos orjastatud isikuks, kes avaldas oma meenutused. Üheksa kuud hiljem oli ka Iisraeli Gillette Jeffersoni suuline ajalugu kirjas. Mõlemad mehed rääkisid, et Thomas Jeffersonil ja Jeffersoni orjastatud naisel Sally Hemingsil olid koos lapsed. Kuid Madison ja Iisrael kirjeldasid oma meenutustes paljusid asju, sealhulgas elu Monticello linnas ja elu vabaduses.
Kuid põlvkondade jaoks, kes on ajaloost huvitatud, on Jeffersoni-Hemingsi suhe muutunud võtmeküsimuseks. Kuulujutud selle kohta jõudsid esimest korda riikliku publikuni 1802. aastal ja suhe on sellest ajast alates olnud Ameerika poliitikas ja ajaloos oluliseks aruteluteemaks . 1999. aasta uuringust selgus, et Monticello külastajatele reageerisid kõige emotsionaalsemad ja peegeldavamad küsimused Thomas Jeffersoni kui orjapidaja ja tema suhete kohta Sally Hemingsiga. Nende küsimustega tõmbasid inimesed sageli paralleele rassi ja moraali kohaga tänapäeva ühiskonnas. Tõenäoliselt kajastasid nad ka vastuolusid, mida orjus rahvale tekitas. ”
Samaaegselt uue näituse avamisega avaldas Monticello omavat ja haldavat Thomas Jeffersoni Fond avaliku avalduse, milles tunnistati üheselt Jeffersoni-Hemingsi suhte õigsust. Selles öeldakse, et kuigi „Jeffersoni isaduslikkuse küsimus on olnud vaidluste all vähemalt kaks sajandit ..., on Thomas Jeffersoni fondi arvates nüüd tegemist lahendatud ajaloolise küsimusega.” Avaldus ja lubadus „ kaota kvalifitseeruv keel ”, kajastub projekti Getting Word uurimistöös, nagu ka enimmüüdud teadlane Annette Gordon-Reed, projekti asutajate lähedane kaastöötaja.
Isegi kui Sally Hemingsi elul on oluline roll meie arvates Thomas Jeffersoni suhtes, on veel sadadel Jeffersoni orjastatud isikutel lugusid, millest me ei tea peaaegu piisavalt. Järeltulijate suuliste ajalugude kogumine on üks viis, kuidas Monticello üritab ajaloolisi andmeid parandada.
**********
2016. aasta suvel oli Velma ja Ruthi poole pöördunud Monticelloga tegeleva kogukonna töövõtja Gayle Jessup White'i ning seal töötava Thomas Jeffersoni ja Hemingsi perekonna ainus järeltulija. Oma tädidest ja onudest olid Velma ja tema nõod kuulnud Monticello afroameerika kogukonnast põlvnemise lugusid. Nad olid kuulnud lugusid, mille kohaselt pidi igas põlvkonnas üks naine olema Sally Hallynimi nimi.
White oli uurinud oma kolmandat vanaisa, Peter Hemingsit, Sally Hemingsi vanemat õde ja andekat meest, kes töötas Jeffersoni kokana pärast seda, kui ta oli koolitanud tema vend James, kes oli Prantsusmaal kunsti õppinud ja keda laialt peetakse parim ameerika peakokk. Peeter õppis ka õlletootjaks ja rätsepaks. Jefferson kirjeldas oma kirjas kunagi Peetrust kui "suure intelligentsusega" meest.
James Hemingsi käes kirjutatud köögiinventar, 20. veebruar 1796 (Kongressi raamatukogu) Peetri käes pole ühtegi säilinud paberit. Valge sai teada, et Peter ja tema naine Betsy orjastati Thomas Mann Randolphi Edgehilli istanduses, nimetades üht nende last Sallyks Peetri õe järgi. Temast saaks Velma ja Ruthi vanaema, nende vanaisa Andersoni ema. White'i vanavanaema oli Andersoni õde. Meeldejäävas telefonikõnes kinnitas White lugusid, mida Velma ja Ruth olid kuulnud, ning kutsus neid üles osalema Sõna saamises.
Liikudes lugematu arv kordi - New Yorgist Virginiasse ja tagasi Saksamaale, Ghanasse ja Californias -, oli Velmast saanud hea harjutamisega reisija. Ta oli rõõmus võimaluse üle veeta aega perega ja kohtuda uute sugulastega programmi Getting Word kaudu. Selle asemel, et maksustada oma autoga kogu murdmaasõidu kulumine, asus Velma pikale rongisõidule, saabudes esimest korda New Yorki, et näha oma esimest nõbu Nancy Annit.
Nende emad olid osa Robinsoni perekonnast; õdesid-vendi oli kokku 11, nad sündisid 19. sajandi viimastel kümnenditel Virginias Goochlandi maakonnas asuvas talus; sinna maetakse enamik Robinsoni õdesid-vendi, isegi need, kes hiljem kolisid Harlemisse. Velma ja Nancy Ann nõbu Ruth omab nüüd kinnistut ning hoolitseb perekonna matmiskrundi hoolika hooldamise eest. Sinna on maetud vähemalt 15 isendit, nende hulgas Velma ja tema nõbude emapoolsed vanavanemad Anderson Jefferson Robinson ja Lucy Lacy, kes on sündinud orjastamises.
Krundil arutatakse ka Velma onu poissi. Howardi ülikooli koolitatud proviisor, ta oli tõsine mees, andeka kõnehäälega, mis oli imeilus luuletuste ettelugemiseks ja ajalehejuttude valjuhäälseks õetütardele ja vennapoegadele lugemiseks. Ta suitsetas Lucky Strikesi ja kuulas raadios Yankeesi. Big Baby oli tema vanem õde. Ta pidas Harlemis korterit üle Abessiinia Baptisti kiriku. Seal jutlustas pühitsetud vanem Adam Clayton Powell, kes ei olnud Robinsoni-õdede-vendade kirikud, peale lihavõttepühade. Tädi lapsehoidja oli sotsiaaltöötaja; ta oleks elanud 104-aastaseks. Onu Ben oli arst Bostonis; Onu Robbie, nagu tema vanem vend Boy, oli õppinud Howardis. Temast sai advokaat ja Poisi lemmik hasartmängupartner.
Nancy Anniga koos olles meenutas Velma suurt depressiooni. Töötud mehed vedasid krõbedalt volditud ajalehti; öösel avasid nad paberid linna pinkidel ja heitsid puhata. Ruthi vanemad, kes ööbisid Goochlandi maakonna talus, sõitsid sügisel Harlemisse konservipakki täis Tin Lizzie'ga, et kestaks külmad talvepäevad ja rohkem õunasorte, kui Velma oskas arvestada. Ka autos oleks kaks tohutut Virginia sinki. “Nad hoolitsesid tõesti üksteise eest. Nad armastasid üksteist, ”räägib Velma.
New Yorgist sõitis Velma lõunasõidurongi, et külastada oma nõbude Ruthi ja Johniga Richmondis. Ruth on pensionil kasvataja ja 91-aastane, ta on silmapaistvas vormis. Ranitsamaja, mida Ruth jagab oma Korea sõjaveterani venna Johniga, asub linna idaküljel koduses keskklassi naabruses. Lapsed sõidavad jalgratastega hästi korrastatud tänavatel ja naabrid käivad üksteisega koos.
Toas on Ruthil Velma jaoks valmistatud omatehtud söök. „Ruthit ei huvita, mis kell sa linna tuled. Tema uks on sinu jaoks alati avatud ja laual on alati midagi head, ”räägib Velma. Elutoas ripub Obama kampaaniaplakat, mida ümbritsevad fotod perekonnast ja kooli lõpetamisest, sealhulgas ametlik mustvalge portree 1940ndate üheksast Robinsoni õest-üheksast. Ajakirja Ebony koopiad asetsevad televiisori ees lauale ja diivanikäetoes on avatud äsja ostetud romantikaromaan. Ruthile meeldib oma romaane lugedes hiljaks jääda.
Velma mäletab endiselt päeva, mil Ruth sündis. Ta oli suvel talus ööbinud. “Nad panid mu nõbu Thelma ja mina vanasse Fordi; Ruthi ema karjus sünnitusvalus. Kuna nad teadsid, et me küsime palju küsimusi, kinnitasid nad meile magustoidu ja lasid meil luulet ja laste riime jutustada, kuni katsumus oli läbi; järgmine asi, mida ma teadsin, et majas on uus laps. ”Ruth sai nime Robinsoni tädilt, kuid tema värvus oli selline, et vanaema Lucy sõnul nägi ta välja just nagu maitsev värskelt küpsetatud puding. See takerdus ja Ruth sai “Pudd'niks”. Robinsoneid andetati hüüdnimed. Seal oli tädi Sally, keda kutsuti küpsiseks, viimane Robinsoni reas nimetati Sally Hemingsiks.
Need lood sarnanevad Getting Wordi arhiivi. Aafrika-ameeriklased olid Monticellos ülekaalukalt enamuses. Monticello oli must ruum. Aafrika päritolu inimesed kujundasid kogu maastiku: kuidas toit maitses, milline koht kõlas ja kuidas see tundus. Kuigi Jefferson pidas end patriarhiks ja kuigi enamik ameeriklasi identifitseerib Monticello Jeffersoniga, on oluline meelde tuletada, et Aafrika päritolu inimesed olid enamikus enamuses alates tema „autobiograafilise meistriteose esimesest tellisest” kuni Jeffersoni surmani. . Lugusid kogudes ja järeltulijatega suhteid luues taastab Getting Word projekt Aafrika-Ameerika kogemuse keskse tähtsuse Monticellole.
Gayle Jessup White ilmus Ruthi koju õigeaegselt, et kõik määratud ajal Charlottesville'i sõidutada. Ruth, Velma ja John tegid lõunat ja ei kiirustanud üldse lahkuda. Wordi saamine võis oodata. “Nad kavatsesid seda teha omal armsal ajal ja ei muretse koerapoisi asja pärast. Nii et jah, me jäime hiljaks, ”ütleb Gayle naerdes. Ta mäletab Velma nööpnina, Ruthi ilusaid juukseid ja seda, kuidas nad sädelesid huviga, kui nad intervjuule sisenesid Jeffersoni uuringute rahvusvahelisse keskusesse. Nad olid valmis rääkima oma inimestest.
*********
Swann-Wrightile meeldis öelda, et Cinder Stanton on unustanud Thomas Jeffersoni rohkem kui enamik inimesi võib kunagi loota õppida. Stantoni perekond asus 1950ndatel New Yorgis Westchesteri maakonda. Georgia istanduseomaniku Stantoni valge järeltulija saadeti Connecticuti osariigis Farmingtonis asuvasse eliidi ettevalmistavasse Miss Porteri kooli, kus ta vihkas ajaloo õppimist ja käitumist valesti. Vastuvõtmine Wellesley kolledžisse tühistati pärast juhtumit, mis hõlmas ülikoolilinna hilisõhtut ekslemist; ta proovis selle asemel Harvardisse ja lõpetas seal 1965. aastal.
Stanton elab tänapäeval kruusatee ääres Albemarle'i maakonnas, kümme miili kaugusel Monticellost. Ajalooline paik palgati ta kuraatori assistendiks 1968. aastal. Oma enda nõusoleku kohaselt ei veetnud Stanton oma esimese kahe aastakümne jooksul Monticellos palju aega, arvestades Jeffersoni orjastatud elanike elu. "Orjastatud inimesed viibisid mu radaritel, kuid mitte nii märkimisväärsel viisil, nagu ma mäletaksin, " räägib Stanton. "Kunagi neil aastatel ei tulnud mulle pähe, kuhu inimeste järeltulijad läksid."
1992. aastal kutsus Thomas Jeffersoni fond üles korraldama märkimisväärseid uusi projekte, et tähistada järgmisel aastal Jeffersoni 250. sünnipäeva. Stanton oli lugenud Põhja-Carolina suulise ajaloo projekti kohta ja otsustas taotleda toetust Virginia humanitaarteaduste fondilt. See oli tegelaskujust väljas. „Mis on hullem kui toetuse ettepaneku kirjutamine?“ Arutleb Stanton. Kuid ettepanekust selgub tema kavatsus projekti jaoks:
Monticello orjapõlve järeltulijate leidmiseks ning nende perekonnalugude ja -ajalugude salvestamiseks. Projekt ühendaks suuliste ajalugude kogumise ja transkriptsiooni dokumentide uurimisega, et leida järeltulijaid ja neist rohkem teada saada. Kogutud teave aitab Thomas Jeffersoni eluajal Monticello kompleksse Aafrika-Ameerika kogukonna laiemalt tõlgendada ja loob kriitilise aluse jätkuvad jõupingutused orjapidamisest ja orjastatud seisundist tasakaalukama pildi saamiseks Ameerika avalikkusele.
Fondid kiideti heaks. Word sattus Virginia ülikooli antropoloogia ja ajaloo osakondadesse, et Stanton soovis luua suulise ajaloo projekti, millesse sattus doktorant Dianne Swann-Wright. Sel ajal õpetas ta Ida-Mennonite ülikoolis ja läks täiskohaga kooli. “Vajasin enda ülalpidamiseks raha ja kraadi, sest mul oli vaja õppida ajalugu tegema. Tulin pardale, kuna tahtsin uurida Aafrika-Ameerika kogukonda - kuidas nad oma traditsioone edasi andsid, millesse nad uskusid ja mida suuliselt edasi andsid. Usun, et suuline ajalugu pole lihtsalt kasutatud meedium, vaid see on ka lemmikviis teabe edastamiseks, kui keegi on kogemusest huvitatud. ”
Selle aasta jaanuaris surnud Swann-Wright sündis 1950. aastal Johns Hopkinsi haiglast üle tänava asuvas Baltimore'i ridaelamus. Tema esivanemad olid enne kodusõda orjastatud Buckinghami maakonnas Virginias ja järeltulijad jätkavad seal elamist. tänapäevani. Mõni neist kuulus kurikuulsa tujukusega mehe Archibald Cary 200 orjastatud hulka, kellele tema 1787. aasta surma ajal kuulus 4000 aakrit maad. Montacello orjastatud sepp Isaac Granger Jefferson, kes rääkis neid lugusid oma mälestusteraamatus. Swann-Wrighti teelt "Väljapääs mitte mingil viisil: perekonna ja vabaduse nõudmine uues lõunas" :
[Isaac Granger Jefferson] tuletas meelde, et Cary peksab teda piitsaga, kui ta ei ava Monticellole viivaid väravaid piisavalt kiiresti, et Caryle sobiks. Kui Cary kasutas vägivalda lapse suhtes, kelle orjastab keegi muu kui tema ise, kuna ebamugavuste pärast ei avane piisavalt kiiresti väravat, siis võib vaid ette kujutada, milliseid meetmeid Cary rakendas inimeste vastu, keda ta pidas oma varaks ja kellega ta kokku puutus regulaarselt. Võimaliku viite Cary käitumisele võib leida tema kummituslikust ja kardetud kohalolekust rohkem kui sada aastat pärast tema surma, lugudes inimestest, kes elasid tema istanduse kodu Ampthilli lähedal või töötasid seal. Juba 1919. aastal rääkisid mustad, et Archibald Cary 'hant' kummitas tema maise kodu keldrit.
Swann-Wright, kellega ma eelmisel aastal rääkisin, imestas, kuidas ta saaks ordu teiste järeltulijate poolehoiu tagasi anda.
Pealkiri “Sõna saamine” tuli Swann-Wrightile ühel hommikul duši all. Swann-Wright tundis, et pealkiri kehastas seda, kuidas Aafrika-Ameerika perekonnad jagavad tulevaste põlvkondadega lugusid, "saades sõna" üksteisele kogu aasta vältel ja vaatamata aastatele. "[See] tekkis kohe mustade inimestega, " räägib ta. "Nad mõistsid sõna saamist. Valgetel inimestel läks pisut kauem aega, et aru saada. ”
Toetusest järelejäänud vahenditega palkas projekt Ohio teadlase Beverly Gray, kes oli Stantoniga esmakordselt ühendust võtnud 1980ndatel, saades teavet Madison Hemingsi, Jeffersoni ja Sally Hemingsi poja järeltulijate kohta, kes elavad Ohio osariigis Chillicothe.
Tüdrukuna imestas Gray, miks onu laudas oli nii hästi viimistletud trepp, pidades silmas seda lehmalaudana. Pärast aastaid kestnud uurimist sai ta teada, et ait oli kunagi olnud Madison ja Mary Hemings, kes olid pärast Sally surma 1830. aastatel Charlottesville'ist Chillicotosesse lahkunud. Madisonile oli õpetanud Jeffersoni eelistatud meetodit ruumi säilitamiseks treppide meisterdamiseks. Mõeldes oma lapsepõlvepäevadele onu laudas, ütleb Gray, et ta oli ajaloos sõna otseses mõttes seisnud.
Kaks päeva pärast 1993. aasta jõule korraldas Gray Rossi maakonna genealoogiaseltsis Chillicothe'is järeltulijate koosoleku. Stanton ja Swann-Wright lendasid päikesetõusul Roanoke'i lennujaamast, muutudes kannatamatuks; nad muretsesid oma ametisse nimetamisega hilinemise pärast, soovides uurimistöid alustada.
Esimene ametlik Getting Wordi intervjuu viidi läbi järgmisel päeval. Kolm uurijat vestlesid George “Jack” Pettiford, tema abikaasa Jacqueline “Jackie” Pettiford, õde Ann Medley ja õetütar Patti Jo Hardinguga.
1920. ja 1930. aastatel kasvanud väikeste lastena oli Jackile ja Annile öeldud, et nad on Jeffersoni ja Hemingsi järeltulijad. Kumbki ei mõelnud palju seoseid ega jaganud lugu laialt. Jack jagas lugu esmakordselt oma naisega, kui nad abiellusid 1950ndatel, kuid Jackie arvas, et tema uus abikaasa tegi nalja. See anekdoot saab osaks Getting Wordi arhiivist, nagu ka nende täielik vestlus uurijate ja uuritavate vahelise intervjuuga.
Selle esimese aluspõhise arutelu ajal naerab Jackie, öeldes vestluskaaslastele: “Ma arvasin, et ta oli naljakas. Kuid mul oli lootusi - ma lootsin, et ta osutub nagu Thomas Jefferson. "Patti Jo avaldab soovi" omada pilti või näha pilti Sallyst. Teate, et kõik räägivad Thomas Jeffersonist, aga ma tahaksin [teada, milline ta välja nägi]. ”Stanton räägib järeltulijatele kaasaegsete lugudest Sally Hemingsi välimuse kohta. "Ma soovin, et me teaksime Sallyst ja tema elust rohkem, " ütleb Stanton. „Me teame rohkem seostest Jeffersoniga, kuid mitte mida - milline ta inimesena oli. Ja milline oli tema elu. "Vestluse lõpetuseks küsib Swann-Wright:" Mida soovite, et maailm teaks teie perekonnast? Mida soovite, et maailm teie loost teaks? Mida sa tahad mulle öelda, et ma pole seda küsinud? ”Jack Pettiford vastab:
tahame, et [meie lugu] aktsepteeritaks ... Ma ei otsi midagi. Aga võib-olla võiks neil olla mingisugune äratundmine. Nagu siis, kui sa käiksid Monticellos, tunnustataks sind selle perekonna osana, kes sealt pärit on. Oleksin kihla, et oleks palju inimesi, kellele see ilmselt ei meeldiks, kuid olenemata sellest - see oleks tore.
Stanton ja Swann-Wright kohtusid Chillicothe'is viibitud kolme päeva jooksul kümneid järeltulijaid. Stanton, kes oli Sally Hemingsi loo suhtes enne reisi veel skeptiline, hakkas asuma tõenditele. Ta ütles hiljem:
tundus moraalselt võimatu, et Jefferson oleks seal mäetipu patriarh ja teeks midagi sellist, mida keegi tema perekonnast poleks heaks kiitnud. Ma ratsionaliseerisin selle ära. Kui me neil paaril esimesel korral Chillicottes välja läksime, kui [hall] viis mu rajatud aeda Madison, sai temast inimene. Ma vaatasin veel ühe pilgu. Kui Madison oli väga amorfne tegelane, võisin ta meenutused tagasi lükata. Kogu 1970ndate vältel ütlesin kindlasti, et seda poleks kunagi võinud juhtuda.
Stantoni ärkamine kõigil rinnetel oli väga järk-järguline. Tema suhe suulise ajaloo projektiga ja jätkuv kokkupuude kõigi olemasolevate esmaste lähtedokumentidega tõi tema mõtlemises kaasa omamoodi pöörde.
Ajavahemikul 1993. aastast 1996. aasta lõpuni viisid Stanton, Swann-Wright ja Gray intervjuud 67 järeltulijaga Ohiosse, Virginiasse, Washingtoni DC-sse, Californias ja mujale USA-s. 1996. aasta novembri keskel sõitsid Stanton ja Swann-Wright Alabamas Courtlandi. Nad olid kuulnud, et šoti perekonna järeltulijad, kelle esivanemad olid orjastatud Monticello, elavad endiselt puuvillase Jeffersoni valgete järeltulijatega. Jeffersoni lapselaps William Stuart Bankhead saatis Scotti pere ja teised sügavasse lõunasse, kaugele kohtadesse, kus nad koos nende vanemate ja vanavanematega olid sündinud, 1846. aastal kirstu.
Swann-Wright tundis muret retke järele “puuvillane lõunamaale”. Nad polnud kunagi küsitlenud Jeffersoni valgeid järeltulijaid sõna saamiseks, kuid nad arvasid, et Bankheadi järglased võivad anda olulist teavet. Nad kohtusid nõbude Cary Hotchkiss ja Roger McWhorteriga Alabamas Courtlandis.
"Iga tolline maatükk, mis neil oli, oli ikka puuvillale pühendatud, " räägib Swann-Wright. Ühe puuvillapõllu keskel oli puuvillast ümbritsetud mustusekivi, kuhu olid maetud afroameeriklased. "Ma näen oma vaimus seda künka."
“See oli raske. See oli raske, sest ma teadsin ajalugu ja teadsin olevikku, mida ma nägin, polnud sellest ajaloost nii kaugel, ”lisab ta. Ta tundis, et valged Jeffersoni järeltulijad ei soovi, et temaga intervjueeritaks, mistõttu Stanton pidi vestlust juhtima. Kuid kui Stanton komistas sissejuhatuse läbi, võttis Swann-Wright võimust. Hotchkiss ja McWhorter vastasid tema küsimustele.
"See, mida me tegime, oli hea ajalugu, " ütleb Swann-Wright. “See, mida tegime, nõudis, et me oleksime vaprad. Ma ei saanud midagi allahinnata, sest see tegi mul end ebamugavalt. ”
Nad läksid rääkima läheduses asuva Monticello orjastatud inimese Susan Scotti järeltulija Johnny James Youngiga. Young oli andekas evangeeliumilaulja ja isa 11 lapsele. Ta meenutas, kuidas vanavanemate palkmaja kodus grillitud lammaste ja pardipuhkusepühade ajal rääkisid vanemad oma esivanematest, kes on pärit Monticellost. Intervjuu ajal tekkis Johnnyl piinlik, kui ta rääkis, kuidas ta sai kanu lugeda vanavanemate alandliku salongi põrandalaudade all. Swann-Wright tunnistas Johnny Jamesi vastumeelsust ja rahustas teda, öeldes: „Hr. Noor, peate mulle sellest rääkima. Sa tead, miks? … Ma tean ainult Virginiat. Vaadake, mul pole aimugi, mis Alabamas juhtus. ”
Kaks aastat pärast Youngi intervjueerimist kohtusid Swann-Wright ja Stanton oma kaugema nõbu Julius (Calvin) Jefferson'iga, kelle orjastatud peret sügavasse lõunasse ei saadetud ja emantsipatsioonijärgne aeg püsis Virginias enne ümberkolimist Washingtoni DC-sse. sajandil. Sündinud 1946. aasta jõululaupäeval; Calvini vanematel polnud haiglasünnituse jaoks raha. "Terve elu tahtsin [oma minevikust] teada saada, " ütles Calvin.
Mida rohkem ma teada saan, seda rohkem tahan teada, sest minu jaoks on kogu Monticello süsteem väike pilt sellest, mis on juhtunud kogu riigiga tervikuna. Monticellos on teil algus neegriteks nimega inimesed, peamiselt seetõttu, et teil on üks perekond, kelle kohta võite öelda, et see on täiesti Aafrika. Perekonna teine pool on segane. Ja näete seda algust, näete, kuidas inimesed eraldusid oskuste, teadmiste ja värvi alusel. Näete seda Monticello juures. Ja teadmine, et minu arust lähendab see teid mõnele probleemile, mis sellel maal tänapäeval rassimisel põhinevad.
Nii ajaloolased kui ka Ameerika avalikkus eiranud põlvkondade vältel Jeffersoni järeltulijate lugusid, kui neid isegi küsiti. Kui erinevalt võivad ameeriklased Jeffersoni tõlgendada, kui need, kelle esivanemad ta orjasid, suutsid oma mõtteid maailmale jagada?
Riik on alles teada saama. Uus näitus koos Monticello avaldusega keele kohta, mida kasutatakse Jeffersoni ja Hemingsi suhete määratlemiseks, alustab märkimisväärset muutust selles, kuidas Thomas Jeffersoni fond räägib oma nimekaimust.
Aastaid Monticello vanem kuraator Susan Stein pidas oma töölaual ajaleheartiklit, mis avaldati vahetult enne Monticello töölevõtmist 1986. aastal. See kirjeldas täpselt külastaja kogemusi 1970ndate lõpus, tehes selgeks, et Aafrika-Ameerika elu ei mainita. mäetipus oli kaasas. Uus näitus, mis tema sõnul on, tutvustab külastajatele sõna otseses mõttes järeltulijate ja nende perede lugusid, et inimesed saaksid paremini aru orjusest ja selle pärandist.
Ta kirjeldab Stantoni, Swann-Wrighti ja Grey'i kui säravaid, helendavaid teadlasi, kes võtsid kriitilise projekti ette, kuna see oli vaja ära teha. Järeltulijate lood tuli jutustada. Ütleb Stein.
**********
Eelmisel suvel, peaaegu 20 aastat pärast seda, kui ta koos sõnaga Getting Word istus, külastasin Calvin Jeffersonit tema kodus väravas asuvas golfikogukonnas, mis asub vaid 15 miili kaugusel Monticellost. (See, et ta jagab perekonnanime presidendiga, on lihtsalt juhus.) Ta peab sünnipäeva oma täiskasvanud pojale Jayle, kes tuletab meelde Monticello külastamist lapsena ja ei näe oma esivanemaid mainimas. Kui valime leviku seast, mis sisaldab krabijalgu ja -vorste, coleslawi ja maisi, jobu ja grillkana, pöördub Jay meel Jeffersoni poole.
"Jefferson polnud iseendale suur mees, " ütleb Jay. “Tal olid palgata, orjastatud isikud, kes olid äärmiselt osavad ja andekad. Ja enamasti on nad kõik samadest peredest. Need viis kuni kaheksa peret algusest lõpuni. ”
Järgmisel hommikul viib Jay oma lapsed Tuftoni tallu, mis kuulus kunagi Thomas Jeffersonile ja kus nende esivanemad olid orjastatud. Kahest noorem, kes alustab koolieelset koolitust, jookseb liblikaid jälitades ümber vara, nõudes, et nendega mängitaks ja õhku visataks. Tema kisa saab vabalt ringi liikudes kuulda üle oru.
