Genotsiidi osas on levinud väärarusaam, mis häirib Omer Bartovit juba pikka aega. "Me kipume rääkima genotsiidist kui millestki, mis nõuab dehumaniseerimist, " ütleb Browni ülikooli Euroopa ajaloo professor. "Me mõtleme sellele kui protsessile, kus peate end ohvritest eemalduma, võimalikult palju neist eemalduma ja looma eraldumissüsteemi." Tema sõnul on massimõrvade tegelikkus palju rohkem. intiimne.
Bartov peaks teadma. Viimase 20 aasta jooksul on ta rekonstrueerinud ühe Ida-Euroopa piirilinna 400-aastase ajaloo, et näidata sügavalt juurdunud juuri, mis viisid II maailmasõja ajal genotsiidini.
Sel nädalal avaldatud Simon & Schusteri avaldatud genotsiidi anatoomia: Buczacziks nimetatud linna elu ja surm seab pikaajalised mitme põlvkonna vahelised suhted, mis eksisteerisid ukrainlaste, poolakate ja juutide vahel Buczaczi linnas (hääldatakse Buh-cha-ch ) sadu aastaid enne sõja algust ja naabrid pöördusid naabrite poole. Mõne aasta pärast likvideerisid Saksa ja Ukraina politsei Buczaczi juudi elanikud peaaegu täielikult. Ukraina natsionalistid laastaksid omakorda Buczaczi Poola elanikkonna.
Genotsiidi anatoomia: Buczacziks nimetatud linna elu ja surm
Genotsiidi anatoomias selgitas Omer Bartov, et etniline puhastus ei toimu nii, nagu seda on rahva ajaloos nii sageli kujutatud, koos vitriolise poliitilise juhi kiire tõusuga ja sõjaväelise jõu vabastamisega. See algab näivas rahus, aeglaselt ja sageli märkamatult, pettunud vigade ja vimmide ning ükskõiksuse kulminatsioonina.
OstaBuczaczi lugu on genotsiidi lugu, kui see ühes linnas aset leidis, aga ka suurem lugu sellest, kuidas sellised massilised julmused võivad kogukondades kogu maailmas levida. "Võite võtta ühiskonna, kus inimesed olid elanud sajandeid koos, ja see lähedus, et naabrite vahelistes suhetes võib olla dünaamiline vägivald ja enese õigustamine, " ütleb Bartov.
Beis Yaakovi õpilased, kes etendasid näidendit “Joosep ja tema vennad”, Buczacz, 1934. Omer Bartov küsitles 2009. aasta detsembris paremalt viiendat rida Esther Rivka Wagnerit. Wagner, kes sündis 1924. aastal ja oli Buczaczi tütar. rabi Shraga Feivel Willig oli tema perekonna ainus ellujäänu. (USA holokausti memoriaalmuuseum, foto 4959) Ajaloolane hakkas tänapäevase genotsiidi teemat tõsiselt proovile panema 1989. aastal, pärast kolimist 40-aastaselt USA-sse. Oma kodumaal Iisraelis keskendus Bartov sõjaajaloole, uurides ideoloogia, motivatsiooni, indoktrineerimise ja sõjakuritegude dünaamikat. Need huvid sundisid teda keskenduma Saksamaa tänapäevasele ajaloole, rõhuasetusega natsi-Saksamaale. Kuid ta kõhkles uurida holokausti otse, arvestades seda, kuidas sellist tööd Iisraeli poliitilises diskursuses paratamatult kasutatakse.
USA-sse kolides tundis ta end holokausti uurimiseks vabamalt. Kuid ta vaevles peagi genotsiidi esitamise pärast. "Ma olin üha enam rahul aruteluga, et holokaust on ainulaadne, eriti ajaloolasena, " ütleb ta. „Te ei saa ajaloolisest sündmusest aru ilma selle kontekstuaalsuseta - see on selle paigutamine mingisse konteksti ja teiste võrdlemine. Kui ütlete, et mõni sündmus on „ainulaadne”, kui räägite metafüüsiliselt. See ei ole enam ajalugu. ”
Tööreisil Saksamaale nägi ta midagi, mis ka teda puudutas: kolleegid õpetasid holokausti, pöörates vähe tähelepanu memuaaridele või esmastest ütlustest. "Nad vaatasid seda väga vägivallatsejate ja genotsiidi korraldamise vaatenurgast, " ütleb Bartov. "Nad ütlesid:" Noh, me sakslastena peame seda tegema. Me peame mõistma, miks meie eelmised kandjad seda tegid. ” Nende seisukohast oli see mõistlik, kuid minu jaoks polnud see nii mõistlik kui genotsiidi mõistmine, kui täielik mõistmine. "
Ta mõtles, kuidas näeks genotsiid välja, kui seda uuritaks mitte suurte süstemaatiliste jõudude, vaid seda läbi viivate inimeste silmis?
Kuna see juhtus, oli tal juhtumianalüüsiks juba üks linn. Ta otsustas küsida emalt, kes oli tema 70ndate alguses, oma lapsepõlvest Buczaczis - linnas, kust pärit ka kuulus Iisraeli romaanikirjutaja Shmuel Yosef Agnon.
1960. aastate lõpus, pärast seda, kui Agnon oli võitnud Nobeli kirjandusauhinna, oli tema pere kuulsa autori võõrustanud ajal, mil nad elasid Londonis. Bartov mäletab, kuidas tema ema tuli Agnoni juurde ja ütles: “Tead, ma olen ka pärit Buczaczist.” Ta meenutab, et Agnon vastas ehk pisut ülbelt: “Nüüd, kui ma saan Nobeli preemia, ütlevad kõik, et nad on pärit Buczaczist. ”
Kuid Bartovi ema oli tõesti sealt pärit. Bartov teadis, et naine oli emigreerunud Iisraeli enne sõda 1935. aastal, kuid kuni selle ajani polnud ta naiselt Buczaczi elu kohta üksikasju palunud. Sel suvel külastas ta teda Tel Avivis. Kui nad koos ema köögis istusid, küsis ta naiselt esimest korda lapsepõlve kohta.
See, mis ta ütles, üllatas teda. "Ta teadis muidugi, mis seal juhtus, vähemalt umbkaudset ülevaadet, ja ta teadis, et kogu ülejäänud perekond mõrvati, " räägib ta. Kuid genotsiidist ta ei rääkinud. Selle asemel meenutas ta sõpru, kes olid ukrainlased; ta mäletas koolis poola keele õppimist; kodus jidiši keelt rääkides. Tema mälestused olid armsad.
"See huvitas mind tõesti, " ütleb Bartov. „Mis see oli linnas sellises linnas - ja neid oli sadu -, mis võimaldasid seal kasvavatel lastel olla selles rahvustevahelises mitmeusulises keskkonnas üsna õnnelikud ja ometi, et need samad kohad annavad nii palju pahameel ja raev ning kadedus, et kui aeg kätte jõudis, keerasid inimesed üksteisele otsa? ”
Kehad, mille 1944. aastal arvas Nõukogude erakorraline komisjon Fedori mäel. Ohvrid olid tõenäoliselt endised Nõukogude ametnikud, mille sakslased hukati augusti alguses 1941 Fedori mäel Buczaczi ja Zyznomierzi vahel. (Ukraina turvateenistuse riigiarhiivi osakond. Ternopil. Spr. 30466, lisad) Sel ajal oli tema idee uurida ohvrite ja vägivallatsejate suhteid linnas II maailmasõja ajal. “Arvasin, et see võtab mul paar aastat, sest see on väike linn, ” ütleb Bartov. Selle asemel veetis ta ligi 20 aastat teadusuuringuid, reisimist üheksasse erinevasse riiki, õpetades endale uusi keeli ja kogudes ruumi täis dokumente.
Buczaczis ja teistes linnades on holokausti üldine jutustus see, et sakslased sisenesid kavatsusega juute tappa. Kuid selleks, et nad juute nii täielikult hävitaks, oli vaja linnakodanike koostööd - sageli liiga innukat koostööd. Nagu Bartov mõistis, ei saanud sellises linnas kõrvalseisjaid olla. “See mõiste lihtsalt ei kehti väikelinnades, kus toime pannakse massilist vägivalda. Kõik on kaasatud, ”sõnab ta. “Sest naabrid võivad teid päästa või reeta. Nad kas varjavad teid või hukutavad teid. "
Ta murrab raamatus pika ajaloolise tüli ajaloo, mis võimaldas II maailmasõja ajal ühiskondlike normide täieliku kokkuvarisemise. Kogu Buczaczi ajaloo vältel pidasid ukrainlased end juutide ja poolakate ohvriteks; poolakad nägid end ukrainlaste ja juutide ohvritena; juute kui poolakate ja ukrainlaste ohvreid.
"Ohvrina tundmise tunne annab teile moraalse üleoleku ja aitab teil tuvastada neid, kes on teie vastu, eriti neid, kes on teie kõrval, " ütleb Bartov. "Mis on nii, ma arvan, huvitav, kuid samas ka väga murettekitav, mil määral annab selline ohvritega seotud diskursus olukordades nagu II maailmasõda teile vägivalla toimepanemise litsentsi."
Ellujääjad ja hädaolukorras mälestusmärk Buczaci juudi kalmistul 1945. aastal (Yad Vashemi arhiiv, Jeruusalemm, 10002/1) Genotsiidi uurijana on Bartov harjunud dokumenteerima ebainimlikkust. Kuid mõnikord oli tal isegi raske mitte lasta uurimistööl liiga isiklikuks muutuda. Ühel hetkel pidi ta tegema pausi, et koguda andmeid nende julmuste üleelanute naiste kohta, kes olid tol ajal umbes tütre vanuses 11 ja 12 aastat. "Oli hetki, kus ma lihtsalt ei saanud neid lugusid lugeda ega kuulata, " ütles ta, "kuna ma ei suutnud oma väikese tütre kodu elu sellisega ühendada ... See oli lihtsalt mõeldamatu."
Teda raputas ka aasta, mil paljud neist naistunnistajatest sündisid - 1924. Samal aastal sündis ka tema ema. "Kui ta oleks sinna jäänud ja kui tema pere poleks 1935. aastal lahkunud, ja kui ta oleks ellu jäänud, mis oli väga ebatõenäoline, oleks ta läbi elanud need kogemused, mida need naised kirjeldavad, " ütleb ta. “See muutis selle väga isiklikuks, sest see oli põhimõtteliselt nelja aasta küsimus. Kui nad poleks lahkunud '35. Aastaks, siis poleks nad aastaks 39 'lahkunud. Tema ja mu enda elu, kui see oleks isegi juhtunud, oleks olnud teistsugune. ”
Kuid vähenev ellujäänute arv - kes seni polnud tundnud, et keegi kunagi nende lugu jutustab - lükkas teda edasi viima lõpule selle, mis tundus sageli Sisypheani ülesandena. Tema sõnul sunniti teda süütundest edasi. "Nad polnud noored ja mul polnud ka kiiret, " ütleb Bartov. Enamik inimesi, kellega ta rääkis, suri nende intervjueerimise ja raamatu valmimise aja vahel. Üks oli tema ema, kes haigestus vahetult pärast Bartovi visiiti Tel Avivi 1995. aastal ega elanud piisavalt kaua, et ühineda temaga Buczaczi tagasisõidul.
"Mõnes mõttes olin neile võlgu, " ütleb Bartov. "Ma ei saanud lihtsalt lahti lasta."
