Tiibet võib olla kõige tuntum iidsete budistlike kloostrite halastuse ja karmi loodusliku ilu poolest, kuid see on õnnistatud ka tohutu mitmekesise keelekasutusega. Tiibeti platool on koduks enam kui tosinale kohalikule keelele, millest paljudel on oma keerulised tegelasüsteemid. Kahjuks on tänu Interneti-infrastruktuuri kasvule ja riigi toetatud haridusele paljud neist vähem räägitud keeltest väljasuremise äärel, ütles Melbourne'i ülikooli antropoloog Gerald Roche.
Seotud sisu
- Neli asja, mis juhtub, kui keel sureb
- Kas filmi „Saabumine” keskmes oleval keeleteoorial on mõni väärtus?
Osana Smithsoniani Folklife'i ja kultuuripärandi keskuse läbiviidud uurimistööst keele mitmekesisuse ja kultuurilise jätkusuutlikkuse teemadel, esitas Roche eelmisel esmaspäeval Tiibeti keele ja selle uurimise uurimise Tiibeti keele kohta. 2014. aasta artiklis pealkirjaga “Tiibeti vähemuskeelte elulisus 21. sajandil” märgib Roche, et Platool räägitakse kümneid keeli, kuid ainult “230 000 Hiina 6, 2 miljonist tiibetlasest ei räägi tiibeti keelt.” Ta leiab, et Tiibeti vähemuste keeli räägivad üldiselt väga vähesed inimesed, samas kui tiibeti keelt tunnevad peaaegu kõik.
Keelehoidja seisukohast on see ebakindel olukord. Roche'i esitatud leiud, mis sünteesisid mitme platoo erinevates piirkondades tundvate keeleteadlaste tööd, näitavad Tiibeti keele erksat seinavaipu, tuues välja ka selle hapruse.
Tiibeti vähemuskeelte täielik kadumine ei ole pelgalt spekulatiivne oht. Aastal 2014 teatas BBC, et ainuüksi viimase sajandi jooksul on kustunud umbes 400 keelt - üks iga kolme kuu järel - ja enamiku keeleteadlaste hinnangul kaob selle sajandi lõpuks 50 protsenti maailma ülejäänud 6500 keelest. "Need keeled on seotud rahvaste ajalooga ja nende kaotamine kustutab ajaliselt austatud traditsioonid, " ütles Roche.
Hiina valitsuse konservatiivse hinnangu kohaselt räägitakse Tiibetis 14 tavapärasest tiibetist kaugemat keelt - üks keel iga ametliku rahvusvähemuse piirkonna kohta. Asjakohase ingliskeelse akadeemilise kirjanduse terviklik ülevaade annab aga palju suurema hinnangu. Tänavu mais avaldatud uuringus järeldab Roche, et platool võib rääkida koguni 52 keeleliselt erinevat keelt.
Üldiselt võib keele all mõelda nii grammatilisi elemente kui ka sõnade leksikoni. Seda võidakse rääkida või kirjutada ning kaasaegses maailmas kasutatakse peaaegu alati mõlemat (ehkki mõnda tiibeti vähemuskeelt, mida Roche on uurinud, räägiti ainult ajalooliselt). Kuid Roche sõnul on vaja teha tõsiasi, et isegi “tiibeti” ise ei ole tegelikult üksainus keel - tema kolm peamist haru, mida kohalikud nimetavad “murreteks”, ei ole kõneldes vastastikku arusaadavad, vaatamata sellele, et toetuvad sama kirjutatud tegelane.
Veelgi silmatorkavamad on erinevused vähemuste keelte ja tiibeti keelte vahel. Vähemuste keeli lükatakse Tiibetis sageli ka veidrate murretena, kuid Roche tõdeb, et see tähendab sageli itaalia keeles rootsi murrete nimetamist. Nende hulka kuuluvad ka Roche mõisted "enklaveeritud keeled", mida Hiina valitsus ametlikult tunnistab. Tiibeti kitsastes geograafilistes piirides „eksterritoriaalsed keeled”, mida tunnustatakse ametlikult ainult väljaspool Tiibetit asuvates kohtades, ja hulgaliselt „tundmatuid keeli”, mille olemasolu Hiina ettevõte eirab.
Oma märkustes asus Roche tööle Tiibeti külades räägitavas 21 keeles. Neist kümmekond on ohustatud, mis tähendab, et nad kaotavad pidevalt kõlarid. "[Kõneleja] elanikkond väheneb, " ütleb Roche, "ja see väheneb, kuna inimesed ei räägi enam neid keeli oma lastele." See on suuresti tingitud survest tungida vastuseks Tiibeti standardiseeritud standardi taha Tiibeti uhkuse allikana. Hiina sissetungimisele Mao Zedongi valitsusajal.
Käputäis keeli Roche andmestikus on „surnud” - peaaegu unustatud, ilma päästmise lootuseta. Roche märgib, et ühe nimetatud keele puhul on kahe seda uurinud keeleteadlase vahel vaidlus selle üle, kas keeles on alles üheksa või null soravat keelt. See on see, millest me räägime, kui räägime surnud keeltest. ”
Aasia mandri reljeefkaart. Pruuni laius Hiinas on Tiibeti platoo, mille erakordselt kõrge keskmise kõrguse tõttu on selle hüüdnimi "Maailma katus". (Wikimedia Commons) Roche'il on isiklik kogemus manikacha keelega, mida räägivad umbes 8000 inimest neljas kirdes Platoo orus asuvas külas. Tema avaldamata uuringuandmete kohaselt ei edasta enam kui kolmandik enam oma lastele keelt. Ta saab selle jälje 1950ndate lõpust, kui Mao Hiina hakkas sunniviisiliselt juhendama Manikacha kõlareid standardiseeritud Tiibeti keeles. Tiibetis levitati isegi esimehe kuulsat väikest punast raamatut.
Järgnevatel aastatel on tiibetlane end veelgi kinnitanud populaarses meedias ja kohaliku riigi toetatavates koolides. "Arvestades, et Manikacha kõnelejad peavad end tiibetlasteks, " ütleb Roche, "on nad nüüd suure surve all, et tõestada, et rääkides" heast tiibetlasest "nagu kõik teisedki oma piirkonna tiibetlased."
Andrew Frankel, Virginia ülikooli Tiibeti keskuse teaduril, kes veetis kolm aastat inglise keelt õpetades Plateau samas üldosas, omab sedalaadi assimilatsiooni kogemusi. Ehkki mitu tema õpilast kasvasid vähemuste keeli eelistavates kodudes, rääkisid lapsed klasside vahel alati Tiibeti keelt. Otsus oli praktiline: lõppude lõpuks ei tunneks enamik nende eakaaslasi Manikachat vms ära.
"Enamiku nende sõprade jaoks, " ütleb Frankel, "tiibeti keel oleks olnud see keel, mida nad koos oleksid rääkinud."
Riigikoolid kipuvad leppima kogukondadevaheliste erinevustega ja julgustavad truudust ühele emakeelele, ütles Frankel. "Koolikoolitus on muutunud üha ulatuslikumaks, " ütles ta. Nihe, mis varasemates kooliastmetes põhjustas olulist ärevust leibkondades, mille põhikeel ei olnud tiibeti keel. Isegi perekondade seas, kus kodus räägiti tavalist tiibeti keelt, olid paljud skeptilised koolis avaldatava surve suhtes suhelda hiina keeles skeptiliselt.
Kümme aastat tagasi oli tavaline, et vanemad seisid vastu oma laste kooli saatmisele. "Levinud oli arusaam, et riigikoolid on probleemsed - te ei õppinud seal tegelikult oma emakeelt, " ütleb Frankel. Kümmekond aastat hiljem on enamik neist järele andnud: „Ajavahemik, mille lapsed riigikoolides veedavad, on hüppeliselt kasvanud. Ja nendes riigiasutustes ei räägi nad oma küla keeli regulaarselt. ”
See olukord tõenäoliselt ei muutu, ütles Frankel, lisades, et "riigikoolist on saanud tööhõive väravavaht, eriti Hiina läänepoolsetes piirkondades".
Kuidas saaksime siis loota Tiibeti keelelise rikkuse säilitamiseks tulevastele põlvedele? Roche jaoks peitub vastus suures osas Tiibeti rahva, sealhulgas Ameerika Ühendriikide võimsate rahvusvaheliste liitlaste käitumises. Meie riigi seisukoht Tiibeti suhtes rõhutab tiibeti normi säilimist, kuid ei käsitle arvukalt teisi platool räägitavaid keeli, ütles ta.
Tiibet pole ühe keele maa ega isegi nende 14 maa, mille olemasolu Hiina tunnistab. Tiibeti arvukad vähemuste keeled vajavad abi ellujäämiseks võitlusvõimaluse saamiseks. Roche usub, et USA ja teised Tiibeti sõbrad peavad "kasutama kõiki võimalusi nende keelte tunnustamiseks: tunnustama nende olemasolu, et neil on ainulaadsed vajadused, et neil on väärtus ja et nad väärivad austust" . ”
