Ma jätkan unistamist, unistamist, ellujäämist ja kuulsuse saamist, et saaksin öelda maailmale - rääkida ja "noomida", "öelda ja protestida" - mõlemad tunduvad praegusel hetkel kõrvalised ja uskumatud - aga kes teab, võib-olla. ”- 11. juuni 1944, anonüümne poiss, Lodz Ghetto, Poola
Seotud lugemised
Päästetud lehed: Holokausti noorte kirjanike päevikud
OstaNende ridade kirjutaja polnud kaugeltki üksi unistanud, et võiks ühel päeval tunnistada natside käes kannatanud jõhkrust. Holokausti ajal noorte kirjutatud üle 65 päeviku on üles tulnud Saksamaalt, Austriast, Prantsusmaalt, Hollandist, Belgiast, Poolast, Leedust, Ungarist, Rumeeniast ja Tšehhi maadelt. Ehkki nende kirjutamise põhjused olid erinevad, pidasid paljud diaristid - nagu näiteks Lodzi anonüümne kirjanik - nende sõnu denonsseerimiseks, viisiks sakslaste ja nende kaastöötajate vastutusele võtmiseks enneolematute kuritegude eest. Need säilinud killud - mille on loonud vaid väike osa miljonitest mõrvatud juutidest - on mõõtmatult väärtuslikud, lõputult üllatavad ja keerukad kataklüsmi enda sisse kirjutatud teated.
Mida tähendab neid lugeda? Mida nad meile ütlevad ja miks nad olulised on? Esmajoones ei kata miski lugeja ja ajaloolise mineviku vahel üsna täpselt nagu päevik. Praegu kirjutatud sündmuste ilmnedes kajastab see igapäevase elu üksikasju, mis ajaloolaste ja isegi ellujäänute hilisemates aruannetes paratamatult ära eksivad. Mida inimesed sõid ja kui palju? Kas nad kibelesid õdede-vendade ja vanematega? Kuidas nad reageerisid sõjavälistele uudistele? Kuidas geto tänav öösel välja nägi? Milline oli geto meeleolu päevast päeva? Millised olid igapäevased raskused ja aeg-ajalt etteheited? Neid teadmisi leidub harva muudes allikates. Lisaks oli mõnel kirjanikul lisaks oma päevade dokumenteerimisele ka kirjanduslikke ambitsioone: nad vaidlustasid, raevutsesid, kurvastasid, kurvastasid, noomisid, lootsid ja meeleheitel seisid silmitsi suurimate küsimustega, mida tähendab olla julmas maailmas inimene.
Kui täiskasvanute päevikud on aidanud tohutult kaasa meie arusaamisele elust holokausti ajal, siis noored diaristid pakuvad meile midagi väga erinevat, kuid sama väärtuslikku. Noorukid on üleminekujärgus, nad loovad identiteeti, uurivad suhteid, avastavad, mida nad on pärinud ja mida nad omaks võtavad või tagasi lükkavad. Teismeliste diaristid seisid holokausti ajal silmitsi arenguprobleemidega võimatus olukorras, kus nende identiteedid taandati juutlusele, mis omakorda määras nende saatuse. Eelkõige võitlevad noored kirjanikud selle ebaõigluse ja paljude muude asjadega: noorte haavatavus ja vanemate kaotamine, kooli- ja normaalse elu puudumine, ajavargus - jõhker katkestamine kõigeks, mida peetakse noorte sünniõigus.
* * *
25 aastat olen uurinud juudi teismeliste päevikuid holokaustist. Hiljuti Houstonis toimunud holokausti muuseumis toimuva näituse külaliskuraatorina pealkirjaga „Ja ikkagi kirjutan ma: noored diaiaristid sõjast ja genotsiidist“ olen ühiste teemade otsimisel lugenud suuremat hulka noorte päevikuid. Pärast holokausti olid pühalikud lubadused, et maailm ei astu enam kunagi sinna, kui süütute tsiviilelanike massiline mõrv tapetakse. Kuid aastate jooksul on muu hulgas olnud sõdu ja genotsiide Kambodžas, Bosnias, Rwandas, Darfuris, Iraagis ja Süürias. Noorte kirjutatud päevikud on ka osa neist konfliktidest üle elanud. Need kirjanikud teatavad sõja sündmustest; nad kajastavad seda, kuidas massilised jõud kujundavad oma isiklikku elu; nad küsivad, miks nad peavad kannatama ja võitlevad, et ellu jääda; ja nad kinnitavad oma inimlikkust, protesteerides samas enda ümber olevat ebaõiglust.
Mitmed päevikud esitavad Ameerika lugejatele värskeid väljakutseid, võib-olla isegi ebamugavust ja häbi. Holokausti ajal pidasid juudi teismelised diaristid liitlaste vägesid, sealhulgas Ameerika armeed, oma vabastajateks, nende päästmise ja loodetavasti ellujäämise allikaks. On lihtne näha end nende lugude kangelastena. Kuid mitte iga kirjanik ei näinud sündmusi sellest vaatepunktist.
USA II maailmasõjas osalemise kõrgpunktis kirjutasid noored Jaapani-ameeriklased päevikuid valitsuse juhitavatest internetilaagritest. Teismeline nimega Stanley Hayami vangistati Wyomingi Heart Mountaini laagris, kui ta avaldas pettumust ja meeleheidet võimatu sidumise ees, millega ta silmitsi seisis. "Ma ei näe, miks süütud ja tublid poisid peavad maksma asjade eest, mida jaapanlased teevad, " kirjutas ta oma päevikus. „Kaevake see ikkagi meie truu Jap. [sic] Ameeriklastel pole võimalust. Kui oleme väljas, vaatavad inimesed meid kahtlaselt ja arvavad, et oleme spioonid. Nüüd, kui oleme laagris, vaatavad japsid meile otsa ja ütlevad, et meil on halb, sest me armastame endiselt Ameerikat. Ja nüüd tahavad väljastpoolt tulevad inimesed võtta meie kodakondsus meilt ära, justkui oleksime halvad. ”Hayami kannatas alanduse ja internide kaotamise eest rohkem kui kaks aastat, enne kui ta armeesse astus 1944. aastal ja saadeti võitlema väga riik, mis oli ta ebaõiglaselt vangistanud. 9. mail 1945 - üks päev pärast VE päeva - sai Hayami pere teada, et ta tapeti Itaalias, haarates kahte haavatud sõdurit. Ta oli 19-aastane. Hayami pälvis postuumselt pronkstähe ja lilla südame.
USA interneerimislaagris suletud Stanley Hayami pidas oma südameasjaks ja unistas, et temast saaks "parim kunstnik maailmas". Ta joonistas edasi Euroopas sõdurina. (Washingtoni Riikliku Ülikooli raamatukogude viisakus) Uuemates päevikutes näevad kirjanikud Ameerikat sama keerulistes rollides: kõrvalseisjana, sissetungijana ja isegi rõhujana. See pole alati mugav, kuid nende päevikute lugemine ja meie vaatenurga muutmine on sügavalt rahuldust pakkuv. Serbia bosnialaste vastu suunatud agressiooni ajal Bosnias ja Hertsegoviinas kuulus Ameerika nende riikide hulka, mille genotsiidi puhkemiseks oli vaja tõhusat sekkumist. 13-aastane Nadja Halilbegovitš pidas Sarajevos päevikut, kui ta sai vigastada pommiga 18. oktoobril 1992. Enam kui aasta hiljem kirjutas ta meeleheites: “Mõnikord arvan, et lootust pole ja et me kõik oleme sureb aeglaselt, samal ajal kui kogu maailm vaikselt valvab. Nad saadavad meile toidupuru, kuid ei mõista kunagi hukka neid, kes meid tapavad. Agressorid tapavad lapsi ja vägistavad naisi. Maailm vaatab pilgu peale ja võib-olla mõtleb meile mõnusas kodus ja palees istudes. Kas nad ei näe? ... MAAILM, PALUN ärkake üles ja aidake meid !!! ”(1995. aastal sekkus Ameerika lõpuks koos teiste NATO vägedega sõjaliselt ja aitas rahulepingu läbirääkimisi koordineerida.) Nadja avaldas oma väljaande päevik kell 14 ja kaks aastat hiljem põgenes ta USA-sse. Nüüd elab ta Kanadas ja propageerib sõjalapsi.
Teine Bosnia päevik, Zlata Filipovic, oli alles 10-aastane 1991. aastal, kui ta alustas oma päevikut klaveritundide ja sünnipäevapidude sissekannetega. Varsti kataloogistas ta Sarajevo piiramise ajal toidupuuduse ja sõprade surma. Oma viimase sisenemisega 1993. aasta oktoobris ta kirjeldas ühe päeva pommitamise surmavat mõju: 590 koore, kuus hukkunut ja 56 haavatut. "Ma mõtlen pidevalt, et oleme selles põrgus üksi, " kirjutas Zlata. Lõpuks põgenes ta koos perega ja töötab nüüd Dublinis dokumentaalfilmide tegijana.
10-aastaselt alustas Zlata Filipovic päevikut, mida ta nimetas “Mõmmi”. Pärast seda, kui Zlata pani Sarajevo piiramise kroonikale, avaldati tema päevik 36 keeles. (AP-pildid) Süürias alustas Samer pseudonüümi kasutanud noormees BBC ajakirjanike soovitusel 2013. aastal Raqqas päevikut. Kuna ISIS võttis tsiviilelanike vastu ja viis läbi barbaarseid tegusid, viis ta Süüria režiimi õhurünnaku, mis tappis oma isa, samuti arreteeris ta omaenda ja arreteeris 40 ripsmekarva tänava eest needmise eest, mis oli tingitud naabri hellitamisest ISISe poolt. Päevikut kajastades kahetses ta: „Me ei uskunud, et rahvusvaheline üldsus seisab relvade selja taga, jälgides relvastamata inimeste vastu toime pandud kuritegusid .... Ehkki [see] nägi selgelt toimuvat, see ei toiminud. ”Samer tegi BBC-ga koostööd, et saata oma krüpteeritud märkmeid Süüriast välja; hiljem tõlgiti tema päevik inglise keelde ja avaldati 2017. aastal Suurbritannias ja Ameerikas raamatuna. Samer pääses lõpuks Raqqast, kuid on endiselt lõksus Süürias - riigis, nagu paljud teisedki, kodusõja varjus.
Traditsioonilised käsitsi kirjutatud köidetud märkmikud on andnud võimaluse ajakirjade, veebipäevikute ning Facebooki ja Twitteri sissekannetena kirjutatud päevikute jaoks. Kui varasemad diaristid lootsid sageli, et nende töid võib ühel päeval lugeda, siis tänapäeva sotsiaalmeedias levinud kirjanikud on selle sammu täielikult vahele jätnud, postitades oma mõtted reaalajas tarbimiseks. Võime kahetseda, et paljusid neist kirjutistest ei säilitata käegakatsutavate esemetena, millel on koltunud lehed või tintlik teostus, mis annavad tunnistust autoritele ja aja möödumisele. Kuid kui palju neist käsitsi kirjutatud päevikutest on igaveseks kadunud? Neile, kes kirjutavad ebakindluse ja ohu tingimustes, pakub tehnoloogia palju suurema võimaluse jõuda kuulajateni, kes neid kuulevad ja isegi aitavad.
Iraagi sõja ajal kirjutas 15-aastane “Hadiya” Mosuli linnast 2004. aasta alguses. Oma ajakirjas IraqiGirl väljendas ta kiindumust Harry Potteri vastu ja muretses kasvava konflikti dokumenteerimisel oma hinnete pärast. "Eile õhtul ... ma ei saanud magada, sest ameeriklased pommitasid meie naabruskonda, " kirjutas naine. Mida ma peaksin ütlema? Mul on nii palju asju, millest tahan kirjutada. Aga ma ei saa. Kuni millal peame järgima seda, mida Ameerika ütleb? Kuni millal peaksime nende korraldusi järgima? Kes on Ameerika? Ha! Meil on vanim tsivilisatsioon. Meil on õli. Ja meil on võime ise otsustada. ”Katkendid tema ajaveebist avaldati raamatuna 2009. aastal, kuid ta jätkab IraqiGirli postitust ka täna. Pärast Mosulist põgenemist sai Hadiya pagulaseks Jordaanias ja kolis Austraaliasse, kui talle anti eelmisel aastal humanitaarviisa.
Tehnoloogia muudab mitte ainult füüsilist vormi, vaid ka päeviku potentsiaali, isegi eesmärki. Tavapäraselt lugesime nende inimeste sõnu, kes kannatasid varasemate metsikuste all, teades - võib-olla mõne salajase kergendusega -, et võime empaatia poole pöörduda, kuid mitte tegutseda. Tänased veebipõhised sõjapäevikud, mis kirjeldavad ilmnevaid õudusi, nihutavad lugejale moraalse vastutuse koorma põhimõtteliselt. Hadiya alustas oma publikuga otsest vestlust. "Sain palju kommentaare ja kirju, kus öeldi, et ma ei ole iraaklane, " kirjutas ta pärast päeviku avalike vastuste lugemist. „Veel üks ütles, et ma ei vääri vabadust, mida ameeriklased iraaklastele annavad. Minu seisukoht sõjale on vale ja ma peaksin seda muutma. Ma ütlen sulle mida - keegi siin maailmas ei saa teada, mida ma tunnen. Ma austan teie seisukohta ameerika sõdurite suhtes, kuid kuulide müra ei lase magada teil. See pole sina, kes iga päev pommide helisid äratab. See pole sina, kes kuuleb raketi kukkumist ega tea, kas see tuleb tema maja, tädi või vanaisa maja juurde. ”
Need digitaalsed liimid tõstatavad ka uusi küsimusi usaldusväärsuse ja autentsuse kohta. 2016. aastal säutsus seitsmeaastane Bana al-Abed oma katsumustest suletud Süüria linnas Aleppo linnas. "Ma vajan rahu, " lugesin ühte säutsu 24. septembril. "Ma ei saa pommitamise tõttu välja minna, palun lõpetage meile pommitamine, " anus teine. Perekond põgenes lõpuks Türki, kus eelmisel sügisel avaldati Bana päevik. Kuigi Bana kogus Twitteris rohkem kui 350 000 jälgijat, kahtlesid mõned, kas tõeline autor oli tema või tema ema Fatemah. (Bana Twitteri biograafias tunnistatakse, et kontot haldab "ema"; Fatemah väidab, et tüdruk on selle kirjutamisse sügavalt kaasatud.) Muidugi pole võimalik seda kindlalt teada saada - ridade hägustamine on lihtsam kui kunagi varem. autoriõiguse kohta Internetis.
Kuid isegi tänapäeva rõvedas maailmas on nendel noortel diaristidel endiselt jõud meid oma rahulolust välja lükata. Kohutavates olukordades saavad nad omaenda ajaloolasteks, dokumenteerides rõhumist ja vägivalda, mis ähvardab neid igavesti vaigistada. Nende päevikute säilimine tagab, et kõik, mis nad võisid kaotada, kannatavad nende pahameele ja protesti hääled.
Telli Smithsoniani ajakiri nüüd kõigest 12 dollariga
See artikkel on valik ajakirja Smithsonian novembrinumbrist
Osta
