Christo kutsub publiku vee peal jalutama
—Pealkiri, ajaleht Art, aprill 2015
„Ma arvasin, et ma saan 80-aastaseks. Tahaksin midagi väga rasket ära teha. '”
—Christo
**********
Järv on võimatu.
Järv on järve maal; vesi on maal vett. Nagu hõljuks teisel taeval. Liiga sinine. Liiga lahe. Liiga sügav. Võimatu. Ka mäed. Liiga järsk, puude jaoks liiga roheline, lumega liiga valge. Külad valavad künkad alla ja ajavad russet ja ookerit ning pruunistuvad vee servani. Punased plaatkatused kaelakeed kaldad. Tasane rahulik ja keskpäeval viib vaikne Lago d'Iseo ühest otsast teise viinamarjaistandustest kaevandustesse väikestesse hotellidesse. Siinsel vaikusel on kaalu. Ta tõstab häält.
“ Ujuvad muulid on kolm kilomeetrit pikad. Ja selleks kasutatakse 220 000 polüetüleenkuubikut. Viiskümmend sentimeetrit 50 sentimeetrit. Kakssada kakskümmend tuhat kruvi. Blokeeringud. ”
KiloMAYters. CentiMAYters. Tema inglise keel on hea, kuid bulgaaria aktsent on paks. Isegi nüüd, nii palju aastaid hiljem. Ta kallutab oma lõua üles, et teda kuuleks.
"Üheksakümmend tuhat ruutmeetrit kangast."
MAYters.
"Mitte ainult muulidel, vaid ka tänavatel."
Juuksed on valge halo punase kõva mütsi all ja punase anoraki kohal. Kleit särk ja teksad. Ülepaisutatud pruunid saapad. Ta on sale, suurte kõrvade ja peene kondiga, pikkade, ekspressiivsete kätega. Mitte pikk, vaid sirge, painutamata isegi 80. juures. Ta kiirgab energiat ja eesmärki.
Telli Smithsoniani ajakiri nüüd kõigest 12 dollariga
See artikkel on valik Smithsoniani ajakirja juuni numbrist
Osta**********
"Sulzanost Monte Isola ja väljapoole Isola di San Paolo, " ütleb ta ja osutab. „Iga muuli ehitati 100 meetri pikkuste sektsioonidena. Siis liitusid. ”Prillide taga on silmad tumedad, elavad, väsinud. Ta naeratab. Ka see, rääkimine, on osa kunstist. “Kuusteist meetrit lai ja kalle vette mööda külgi, ” liigutab ta parema käega madala nurga all, “nagu rand”. Kaks tosinat Itaalia ajakirjanduse liiget ja kaks tosinat kohalikku poliitikut noogutavad ja seisavad ning sosistavad.
“Sada kuuskümmend ankrut. Iga ankur kaalub viis tonni, ”räägib Christo.
Ta seisab tekimaja taga otse laeva peal, mida sukeldujad nende ankrute uputamiseks kasutavad. Paat on pikkade laevakerede pikk platvorm. Nagu temagi, on paat ja sukeldujad Bulgaariast. Tuukrid on siin suurema osa talvest väljas käinud, töötades pimedas ja külmas ning sügava järve kujuteldamatu vaikusega. “Saja meetri sügavus, ” ütleb Christo. Paat asub mõnesaja jardi kaugusel rannikust, ujuva korraali lähedal, kus seotud muuli lõigud on seotud. Ootan.
Ta liigub grupist gruppi - igaüks saab kommentaari, igaüks saab hinnapakkumise, foto -, mida ümbritsevad ajakirjanikud ja kohalikud linnapead.
“Kolmkümmend viis paati. Kolmkümmend sodiaaki. Kolmkümmend uhiuut mootorit. ”
Kaamerad. Mikrofonid. Sülearvutid.
“Kuusteist päeva. Sajad töötajad. ”
Naeratus laieneb.
“See kunst on põhjus, miks ma ei võta komisjonitasusid. See on täiesti irratsionaalne. ”
Maismaal asuvas ehituskuuris on lõunast tagasi veel rohkem bulgaarlasi. Kaks meeskonda kruvivad ujuvad tiigid plokkhaaval kokku, kaheksa tundi päevas, seitse päeva nädalas. See võtab mitu kuud. Vaiksel ajal saate kuulda miilide kaugusel suure löökvõtme häält.
Ujuvate lendude ettevalmistamiseks uurib Christo, vasakult teine, vasakult järve koos Antonio Ferrera, Valdimir Yavachevi ja Rossen Jeliaskoviga. (Wolfgang Volz) 
Kraana langetab ujuva platvormi, et paigutada muulide ankrud. Christo ja Jeanne-Claude mõtlesid ujuvtornide idee välja 1970. aastal ning külastasid 2014. aastal Põhja-Itaaliat ja valisid saidiks Iseo järve, mis asub 55 miili ida pool Milanot. (Wolfgang Volz) 
Ehitustöölised monteerivad muulid (vasakul valge) 100 meetri pikkusteks osadeks ja ladustavad neid projekti peakorteri lähedal järvel. (Wolfgang Volz) 
Tuukri ühendab köis järvepõhja maa-aluse ankruga, et muulid oma kohal püsiksid. Ankruid on 160, igaüks kaalub viis tonni. (Wolfgang Volz) 
Saksamaal Lübeckis asuva Geo-Die Luftwerkeri töötajad õmblesid modulaarse dokisüsteemi jaoks 70 000 ruutmeetrit säravat kollast kangast. (Wolfgang Volz) **********
Kaks nädalat korraga on ta maakera kuulsaim kunstnik.
Christo. Perekonnanimi Javacheff. Sündinud 13. juunil 1935 Bulgaarias. Õppib kunsti. Põgeneb Nõukogude edusammudest üle idabloki kell 21, saabub Pariisi kevadel 1958. Kohtub oma tulevase naise ja kaastöötajaga samal aastal ema portree maalimisel. Esimene kuulsuse laine tuleb siis, kui nad blokeerivad Pariisi rue Visconti laotud õlitrummidega. Skulpturaalne kommentaar Berliini müüri ja nafta ning Alžeeria ning kultuuri ja poliitika kohta. See oli 1962.
"Sõjajärgse kunsti väga varasel hetkel laiendasid nad meie arusaamist sellest, mis kunst võiks olla, " ütleb kunstiajaloolane Molly Donovan, Washingtoni Rahvusliku Kunstigalerii kaaskuraator. "Galerii ja piiri välispiiride ületamine" muuseum - pannes teosed avalikku sfääri, hoonestatud keskkonda - oli see 60ndate alguses murranguline. ”
Siis väikesed mähised ja võltskauplused ning drapeeritud kangad ja mähitud purskkaevud ning tornid ja galeriid. Siis 10 000 ruutjalga kangast, mis pakkis kaasaegse kunsti muuseumi Chicagos. Siis 1969. aastal kääris ja sidus Sydney kalju kohal miljon ruutjalga kangast ja nad on äkki / mitte äkki maailmakuulsad. "Kunsti mõiste oli omal ajal nii kitsas, " meenutas Austraalia kunstnik Imants Tillers, "et Wrapped Coast tundus olevat hullumeelse töö." Filmitegijad hakkavad neid jälgima. Ajakirjanikud. Kriitikud. Fännid. Detraktorid. Siis arutelu selle üle, mis see on. Kontseptuaalne kunst? Maakunst? Etenduskunst? Keskkonnakunst? Modernist? Postminimalistlik?
Nagu kriitik Paul Goldberger on öelnud, on see korraga kunstiteos, kultuurisündmus, poliitiline sündmus ja ambitsioonikas teos.
Valley kardin, Colorado, 1972. Kakssada tuhat kakssada ruutjalga kangast, mis oli tõmmatud üle kanjoni Rifle Gapis. Jooksuaed, California, 1976. 18 jala kõrgune riidest sein, mis kulgeb 24, 5 miili kaugusel San Franciscost põhja poole jäävatest künkadest merre; nüüd Smithsonian Institutioni kollektsioonides. Ümbruses saared, Miami, 1983. Üksteist saart Biscayne'i lahes, mida ümbritseb 6, 5 miljonit ruutjalga erkroosa kangas. Pont Neufi mähis, Pariis, 1985. Linna vanim sild, mis oli mähitud 450 000 ruutjalga kangast ja seotud kaheksa miili köiega. Vihmavarjud, Jaapan ja California, 1991. Kolm tuhat sada vihmavarju, 20 jalga kõrge, 28 jalga lai; Ibaraki prefektuuris sinine, Los Angelesest põhja pool I-5 kollane. Maksumus? 26 miljonit dollarit. Kaks juhuslikku surma. Mähitud Reichstag, Berliin, 1995. Üks miljon ruutjalga hõbedast kangast; peaaegu kümme miili sinist köit; viis miljonit külastajat kahe nädala jooksul. The Gates, New York City, 2005.
"Nad ületavad meie kujutluses piire, mis on võimalik, " sõnab Donovan. “Inimestele meeldib rõõmutunnetus, mida nad tähistavad, rõõm tööst. Teos pole tingimata kapriisne. Need on tõsised tööd. Avatus ja ülevoolav värv - inimesed reageerivad sellele. ”
“Nende projektid töötavad jätkuvalt teie meelest, ” ütleb ta. “Miks nad tunnevad end nii võimsana või tähendusrikkana? Globaalses mastaabis on nad õhutanud palju mõtteid selle üle, mis võib olla kunst, kus see olla saab, milline see välja võib näha. Nad on tõesti laiendanud kohti, kus kunst võib toimuda. ”
Nii et 2005. aastal, kui 7503 väravat avanesid 23 miili raadiuses Keskpargis ja meelitasid kohale enam kui neli miljonit külastajat, kirjutas kolumnist Robert Fulford Kanada väljaandes National Post : “ Väravad tulid ja läksid kiiresti, nagu päikesevarjutus. Oma evangeelsuses tuletasid nad meelde jaapani kirsikulla kultust, mis õitseb korraks igal kevadel ja sümboliseerib Jaapani luules elu lühidust. ”
"Ma arvan, et Christo kohta on tõesti hämmastav asi - põhjus, miks ta on leidnud nii kunstimaailma kui ka kogu maailma vahel armsa koha - ja on nii populaarne avaliku elu tegelane, " ütleb Michael Kimmelman New York Timesist, "sest ta mõistis, et kui ta võtaks kunsti, kui ta kasutaks kunsti loomise kohana poliitilist protsessi ja avalikku ruumi ning tooks avalikkuse protsessi ise, siis määratleks ta nii kunsti kui ka publiku ja määratleks uuesti selle, oli varem kutsutud avaliku kunsti loomiseks. ”
**********
Poolel teel Bergamo ja Brescia vahel; poolel teel Milanost Veronasse Veneetsia teel - Lago d'Iseo on Lombardia suuruselt neljas järv. See on vähese tähtsusega suvituskoht, mille ajalugu ulatub tagasi antiikajasse. Mäed on veetud marmori ja rauaga ning neid on kaevandatud ja kaevandatud enam kui 1000 aastat. Prantscorta, Itaalia vastus šampanjale, on tehtud järve lõunakaldal kasvatatud viinamarjadest. 1920. aastatel asus Pilzone aleviku lähedal kuulus vesilennukitehas. Kuid järvel pole kunagi olnud kuulsama naabri Como järve võlu ega matine iidolitähejõudu. Kuni praeguseni.
Christo viib 18. juunist 3. juulini 2016 ümber Itaalia Iseo järve. Ujuvad tiigid koosnevad 70 000 ruutmeetrist läikivast kollasest kangast, mida veab moodulne dokisüsteem, mis koosneb veepinnal hõljuvatest 220 000 suure tihedusega polüetüleenkuubist. —Christojeanneclaude.net
**********
See pole tegelikult kollane. Kas see on? Rohkem nagu safran. Nagu The Gates Central Parkis. Nagu oru eesriie . See nende allkirjade värv. Oranž, kuid mitte oranž. Apelsin, mida helendas midagi kuldset; karastatud millegi sarnasega. Võib olla. Ja servades, kus see on märg, on teisiti. Tumedam. Nagu Jeanne-Claude'i juuksed.
Jeanne-Claude Denat de Guillebon. Kindrali tütar. Korraldatud. Karm. Naljakas. Argumentatiivne. Võluv. Ilus. Christo Javacheffi armuke, naine ja kunstipartner enam kui 50 aastat. Kuulsalt sündinud samal päeval. Kuulsalt lahutamatu. Ta oli üks ees ja pakkus hinnapakkumisi.
"Meie töö on ainult rõõmu ja ilu nimel, " ütleks Jeanne-Claude või "see ei ole kannatlikkuse küsimus, see on kire küsimus."
Ta suri 2009. Nimi Christo kuulub neile mõlemale. See on tema esimene suurem projekt ilma temata.
Võib-olla on parim viis tema mõistmiseks, nende mõistmiseks, veebis veeta ja filmi vaadata tema mälestusmärgist Metropolitani kunstimuuseumis.
Kui ta ütleb: “Kunstnikud ei lähe pensionile. Nad surevad, ”koputab see sulle tagasi.
Christo ja Jeanne-Claude: sisse / välja stuudio
Christo ja Jeanne-Claude on loonud kahekümnenda ja kahekümne esimese sajandi visuaalselt kõige hingematvamad teosed. See ülimenuka kujundusega köide pakub intiimset kulissidetagust pilti nende monumentaalsetele installatsioonidele.
Osta**********
Christo istub järveäärse hotelli kohvikus, küsitledes ajakirja Elle kirjanikku. Ta selgitab, kuidas ujuvad muulid ühendavad mandri esimest korda Monte Isola saarega. Ta räägib saare keskaegse torni, Martinengo ja kloostri ilu kohta tippkohtumisel ning räägib pisikesest Isola di San Paolost, Beretta pere puhkekodust, ning räägib talle keerulisest tehnikast ja naeruväärsest kulu ja milline helge, lühike komplikatsioon see kõik saab olema.
"Kuusteist päeva, sajad töötajad, 15 miljonit dollarit."
Ta selgitab rahastamist - ta maksab iga projekti eest oma kunsti müümise, annetuste ja sponsorluseta - ning soovitab tal tutvuda 2006. aasta Harvard Business Schooli juhtumiuuringuga, et saada üksikasju selle kohta, kuidas nad seda teostavad.
Iga installatsioonini viinud kuude ja aastate jooksul toodab ta sadu väiksemaid kunstiteoseid: ettevalmistavad visandid, uuringud, mudelid, maalid, kollaažid. Seda teeb ta üksi. Täna on New Yorgi stuudio täis lõuendit igas suuruses ja sinises toonis; järved ja muulid igas keskkonnas sulepeast pliiatsist pastellini, värvipliiats kuni süsi värvimiseks; saared ja tornid ja aabitsad on kaardistatud justkui satelliidi kaudu või visandatud mõne kiire löögiga; lihtne kui värviplokk või keeruline ja täpne kui arhitektuuriline tõus. Mõned mitme paneeli tükid on mitu meetrit laius meetrit või rohkem ja müüvad sadade tuhandete dollarite eest lojaalsele kollektsionääride ringile.
Kui ujuvad pirnid on tulnud ja läinud, siis seda enam ei toodeta.
Oma installatsioonide rahastamiseks müüb Christo oma ettevalmistavaid uurimusi, nagu näiteks see 2015. aasta kollaaž, ja varased teosed 1950ndatest ja 60ndatest. (Christo ja Jeanne-Claude stuudio) **********
Mõnesaja meetri kaugusel kaldast asuvas kuuris töötab Ujuvate Piersi meeskond ümberehitatud saatekonteinerist. Väike tuba on laitmatu. Vooderdatud laudade ja riiulite ning kappide ja arvutitega, virnastatud varustuse ja dokumentidega, sumin eesmärgipäraselt. Kolm telefoni kolmel inimesel, kellel on kolm vestlust kolmes keeles. Espressomasin vingub ja hüppab.
Seal on projektijuht Wolfgang Volz. Ta on tark, võluv, kompaktne sakslane, kes on töötanud kõigis Christo ja Jeanne-Claude'i projektides alates 1971. aastast. Vladimir Yavachev, Christo vennapoja operatsioonijuht - pikk, tume, naljakas. Tuukri ja filmikunstnikuna alustas ta oma karjääri Xto ja JC juures enam kui 20 aastat tagasi - kaasas Wolfgangi kaamerakotti. Ka tema naine ja tütar Izabella ja Mina on siin. Töötamine. Frank Seltenheim, monteerimisjuht - kes sai alguse ühe ronijana, kes kangas kanga Reichstagi kohal. Dokumentaalfilm Antonio Ferrera, kes salvestab iga projekti iga ärkveloleku hetke. Marcella Maria Ferrari, “Marci”, uus peaadministraator. "Ta on juba üks meist, " ütleb Wolfgang, kes on samal ajal ka New Yorgiga telefonis. New York on sel juhul Jonathan Henery, Jeanne-Claude'i vennapoeg ja kõigi projektide asepresident. Õhuke, 40ndate aastate keskel, ta töötas 20 aastat naisega õlg õla kõrval ja teeb nüüd seda, mida ta tegi. Korraldage. Kataloog. Energiat andma. Vahendada.
**********
New Yorgis asuv kontor on SoHos asuv vana malmist hoone. Christo ja Jeanne-Claude kolisid sinna Pariisis 1964. aastal, ostsid hoone oma mõisnikult 1970. aastate alguses ega lahkunud kunagi. Vastuvõtuala lõhnab lillede, mee ja patšuli järele ning kuskil kõlab alati muusika. Ja kui lähete Christole külla, tuleb ta stuudiosse alla, et teid tervitada, nööriga kinni seotud ja söetolmuga kaetud prantsuse kätised ning teile rääkida kõigest. Umbes vanal ajal Warholi, Jasperi ja kuttidega kesklinnas.
"Oh, " ütleb ta, "jah, Andy ja Rauschenberg, Johns, püüdsime sel ajal kõik oma tööd nähtavaks teha."
Sellest, mis edasi saab.
„Ootame nüüd, kuni föderaalsed pöördumised räägivad meile üle jõe [kauaoodatud kangainstallatsioon Arkansase jõele Colorados]. See võib juhtuda igal hetkel. ”
Jeanne-Claude'i kohta.
"Ma igatsen kõige rohkem teose kohta käivaid argumente."
Ja ta pole mitte ainult viisakas, vaid ka soe, hell ja kihlatud ning ei ütle seda kunagi, ta on liiga heas vormis, kuid soovib tööle tagasi tulla. Niipea kui te lähete, niipea kui te kätt surute ja ukse poole lähete, on ta teel tagasi ülakorrusele stuudiosse.
Oma SoHo ateljees töötava Christo jaoks on kunst “vabaduse karjus” (Wolfgang Volz) **********
Katastroof.
Kõigi nende reporterite ees ütles Christo, et projekti köied on pärit USA-st.
"Nad on pärit Cavalieri Corderiast, " ütleb Vlad. “Müüa Marasinos üles! Viis kilomeetrit siit! Kus sa täna õhtul räägid! ”
"Oyoyoy, " ütleb Christo oma koomilises üllatustes, segadustes või enese pilkamises.
„Peate kõigepealt ütlema, et ujuva trepi köied on pärit Cavalieri Corderiast, Sale Marasino.“ Vladimir on rõhutatud.
See on tähtis. Igas projektis kasutatakse võimalikult palju kohalikke müüjaid ja valmistajaid. Näiteks Põhja-Itaalia neljas tehases vormitakse ööpäevaringselt peaaegu veerand miljonit ujuvkuubikut. Firmaväärtus ja hea äri.
“Oyoyoy. Cavalieri Corderia of Sale Marasino. ”
Kuulete, kuidas ta ülejäänud päeva seda sosistab.
Esitlus Sale Marasino rahvamajas on sama, mille ta andis kaks nädalat tagasi New Yorgi keskkoolis, kuid sünkroontõlge aeglustab seda pisut. Mähitud rannik. Orukardin. Jooksuaed. Ümbruses saared. Pont Neuf. Reichstag. Väravad .
See, et Christo räägib käimasolevates lausetes tema entusiasmist, muudab tõlgi töö raskemaks; ta pakub itaaliakeelset versiooni prestissimo - kuid ei saa kunagi järele.
Esimene asi, mida ta ütleb: „Tahan tänada Cavalieri Corderia köitjaid kogu meie kasutatud köie eest. Suurepärane. ”Tuba puhkeb aplausi saatel.
Väike teater on täis, võib-olla 300 inimest. See on üks võlukampaania viimaseid peatusi. Nad on seda saadet teinud peaaegu igas järveäärses külas. Publik näeb kõiki PowerPointedi projekte - alates Wrapped Coastist kuni The Gates - fotoseerias, suurima löögi saab ületamisest, seejärel paar visandit The Floating Piers'i 220 000 kuubikust. 70 000 ruutmeetrit kangast. 160 ankrut. Viis tonni jne ja nii edasi.
Ta on nüüd ees, kus ta varem oli.
“Kunst ei ole ainult sadam või värv või kangas, vaid see on ka järv ja mäed. Kogu maastik on kunstiteos. Asi on selles, et teil on sellega isiklik suhe. Sina selles, koged seda. Tundes seda. Ma tahan, et te kõnniksite sellest paljajalu. Väga seksikas. ”
Tõlge. Aplaus. Siis publik Q ja A.
“Kui palju see maksab?” On peaaegu alati esimene küsimus.
“Mitte midagi. See on tasuta. Me maksame kõige eest. ”
"Kuidas me pileteid saame?"
"Te ei vaja piletit."
“Mis kell see sulgub?
“See on avatud ööpäevaringselt. Ilm lubab. ”
"Mis juhtub, kui see on läbi?"
"Me viime kõik ümber."
"Kuidas sa nii energiline oled?"
"Ma söön hommikusöögiks iga päev terve pea küüslauku ja jogurtit."
Ja Christo vastab alati kahele viimasele küsimusele, isegi kui keegi neid ei küsi.
Milleks see mõeldud on? Mida see teeb?
“See ei tee midagi. See on kasutu. ”
Ja ta talab.
**********
Nüüd fotod ja autogrammid kõigiga, kes seda soovivad. Siis viib linnapea ta mäest üles õhtusöögile.
Armas maalähedane võõrastemaja kõrgel puude vahel. Orazio. Peamises söögitoas Christo auks iga kohaliku roa ja hõrgutise koostis. Laud pärast antipasti ning liha ja kala ning leiba ja veini ning äädikat järve ümbruse põldudelt ja taludest ning ojadest. Närviline noormees tõuseb üles ja peab tõsise kõne mahepõllumajandusliku kohaliku oliiviõli võrratu kvaliteedi kohta. Kui ta lõpetab, kannavad kaks kokka tervet röga imetavat siga.
Tagumises lauas koristab Christo väikese taldriku marineeritud köögivilju ning röstitud sealiha ning leiba ja oliiviõli, julgustades samal ajal kõiki teisi sööma. "Mõnikord peame talle meelde tuletama, et ta peaks üldse sööma, " ütleb Vladimir. Wolfgang on sisse lülitatud ja välja lülitatud telefonist eelseisva kohtumise kohta Brescias prefekti, prefekti, omamoodi piirkonnavanemaga. Väga võimas.
Pärast õhtusööki kaks asja. Esiteks kingib keegi talle “pakitud” jalgratta. See meenutab veidral kombel tema varaseimat tööd; see tähendab, et kuskil miljonite väärtuses kollektsioonis on tema mähitud mootorratas 1960. aastate algusest. Ta on ratta vastu väga armuline.
Siis võtab kohalik autor Sandro Albini Christo küünarnuki ja veedab mitu minutit oma teooria selgitamiseks, et maali La Gioconda ( Mona Lisa ) taust on tegelikult Lago d'Iseo. Ta esitab veenva juhtumi. Leonardo käis siin. Ajastus töötab. Hr Albini on vaikne, kuid kindlameelne ja juttu jätkub mõnda aega.
See annab teile võimaluse mõelda nii Leonardo kui ka kunsti ja Christo peale ning sellele, kuidas kunstnikud hilisemasse ellu suhtuvad ja mida see võib tähendada. Mõned kunstnikud lihtsustuvad vananedes, joon muutub gestaalseks, harja löök on skemaatiline; mõned raskendavad ja teos muutub barokseks, rokokoosseks, leides või peites midagi sarnast detaili. Mõni plagieerib ennast. Mõni loobub.
Matisse, Picasso, Monet, Garcia-Márquez, Bellow, Casals. Ühte viisi seda teha pole. Võib-olla on see soov lihtsuse täiuslikkuse järele. "Need kaks soovi lihtsuse ja eksperimenteerimise huvides võivad teid suunata vastassuundadesse, " ütleb kunstiajaloolane Simon Schama. Ta asetab Christo ja tema projektid pika traditsiooni alla, jätkuna Titianist Rembrandti kuni Miróni kuni Kooningini. “Selle olemus on lihtne, kuid selle rajamise protsess on väga keeruline.” See on hilise elu essentsialismi pinge. Hemingway elementaarne keel vanas inimeses ja meres . Hiline Mozart, Requiem . Beethoven, hiliste keelpillikvartettide jahutav selgus. (Nii moodsad oleksid nad võinud eelmisel nädalal kirjutada.) Mõelge Shakespeare'ile, hilistele näidenditele. Kõige hullem . Või Donald Justice'i luuletus “Prospero viimased päevad”, mille üks osa on järgmine:
(Milliseid tujusid ta oli põhjustanud, milliseid välke)
Maailma taglasest lahti!)
Kui nüüd oli kõik uuesti teha,
Tema eesmärgist polnud midagi puudu.
Idee muulide jaoks on üle 40 aasta vana. Christo ja Jeanne-Claude said idee argentiina sõbralt, kes soovitas neil teha River Plate'i jaoks keskkonnateos. Ei saanud hakkama. Siis proovisid nad Tokyo Bay, kuid bürokraatia oli võimatu ja tehnoloogiat polnud. Siit ka mõte:
“Ma saan 80-aastaseks. Tahaksin midagi väga rasket ära teha. ”
Vanamees on noormehe unistuse pärija. Vanamees täidab lubadust. Kunstnikud ei lähe pensionile.
Christo tänab hr Albini ja suundub auto juurde.
Nüüd tagasi kuuri juurde.
Nüüd tööle.
Siis magama.
**********
Nüüd põllureis. Tehase taha mäe tippu. Omanikud teavad kedagi, kes tunneb kedagi, kellele kuulub katuseharja juurest tuhat jalga üles kinnistu kaljujoon. Üheksa inimest, kes on Land Rover Defenderis teel nagu kitserada, sõidavad mäe tippu.
See on vääriliselt vana koht, mis on väravate ja ridaelamutega madalate seinte, aedade ja oliivipuudega. Vaade igast nurgast on kogu taeva kuppel, Alpide maailm ning järv ja taevas.
Christo seisab pikka aega üksi aiaservas. Vaatab vee alla. Vaatab lautade poole. Kujutades maailmas ette seda, mida ta juba oma mõtetes teinud on. Siit saab ta näha, et see on täielik.
"Ilus, " ütleb ta kellelegi eriti.
Vlad, keda on hetkega ilu kui võimaluse tõttu vähem liikunud, osutab mõne kilomeetri ida pool asuvale kõrgele tipule ja ütleb: “Me võime repiiter sinna panna.” Neil on The Floating Piersi jaoks oma raadiosidevõrk. Operatsioonid, turvalisus, personal, logistika.
Seejärel korraldavad Vlad, Wolfi ja Antonio Marci jaoks ühe neist madalatest seintest portree-istumise, kasutades nutitelefoni, et näha, kas taust vastab Mona Lisa taustale - nagu neile kõigile nii pikalt lahti seletati. Marci naeratus on tõepoolest mõistatuslik, kuid tulemused pole veenvad.
Nii. La Gioconda . Mõelge, kuidas see teid ennast tunneb. Mõelge väravatele. Jooksuaed. Vihmavarjud. Mähitud Reichstag. Ümbruses saared . Mõelge kunsti jõule. Väravad ei muutnud Keskparki. Väravad Manhattanit ei muutnud. Väravad muutsid sind . Aastaid hiljem mõtled sa neile endiselt.
Me jätame kunstile samasuguse jõu, nagu usundile. Muutmiseks. Ületada. Lohutama. Tõus. Inspireeri. Et luua endas selline olek nagu arm.
**********
Nüüd Brescia ja prefekt.
Sama esitlus, kuid kõrge marmorist saalis tagasihoidlikule kohalikule publikule. Prefetto, ruudukujuline, nägus, huumorita ja ideaalselt kohandatud sinises ülikonnas viib eemale. Siis Christo.
“See, mida ma teen, on kasutu. Absurd, ”ja nii edasi, läbi aastate ja projektide. Ta veedab paar minutit kahe tulevikuvõimaluse jaoks. Üle jõe ja seekord alalise massiivse arhitektuuriettevõtte Mastaba hauakambriks on Vana kuningriik Abu Dhabi kõrbetes sadade jalgade kõrgune, naftatrumlitest ehitatud haud.
Kui Christo neist asjadest räägib, saab aru - harva, kuid võimsalt -, et ta ootab, kuni Jeanne-Claude saaks oma lause lõpuni.
Pärast PowerPointi jõudu ja pidu kohalikele jumalakartlikele prefetto ametlikus tubade komplektis.
Ilusad eelroogud, pisikesed ja ambitsioonikad, mida tuleks süüa seistes. Franciacorta flöötidena. Terve lauaplaat värsket panettone.
Järgmiseks tunniks seisab Christo paigas, kui kohalikke väärikaid esindavad ojad. Ta surub kätt ja nõjatub neid kuulama. Antonio hõljub oma kaameraga. Nad küsivad samu küsimusi. Millal? Kui palju? Mis edasi?
Tema jaoks on ringis alati vähe ruumi.
Kui jälgite teda piisavalt tähelepanelikult, näete seda. Või äkki arvate lihtsalt, et näete seda. Tahad seda näha. Temast vasakul on ruumi. Ja seda teeb ta oma vasaku käega, kui ta räägib poliitikute ja bürokraatidega. See, kuidas sõrmed painduvad ja pöial sõrmeotsa harjavad, nagu ta ulataks käe poole.
**********
Nüüd Bresciast läänes autostrada peal. Christo, Wolfgang, Antonio. Kiire. 140, 150, 160 kilomeetrit tunnis - suur Mercedes on vedur pimedas.
Wolfgang sõidab. Christo sügaval tagaistmel taga. Antonio eesmine ratsapüss püstitatud kaameraga süles. “Arvasin, et see läks hästi, ” ütleb ta. “Nad olid väga toredad. Nad veeretasid meie jaoks tõesti punase vaiba. ”
"Nad tegid seda, " ütleb Wolfgang.
Christo on esimest korda hommikust saadik vaikne, vaadates aknast välja 20-tunnise päeva 15. tundi. Itaalia on hägusus.
"Ikka ..."
"Ma arvan, et nad meeldivad meile väga ... nagu projekt."
"Ikka, " ütleb Wolfgang, "sooviksin natuke vähem punast vaipa ja natuke rohkem tegutsemist."
Christo noogutab oma aknast välja vaadates.
"Sa nägid seda konverentsiruumi, " ütleb Wolfgang Antoniole. “Oleme selles konverentsiruumis veetnud palju aega. Tundi. Tunnid ja tunnid. ”
“Kas lubadel on?”
“Jah. Meil on kõik load ja load. Nüüd. Kuid selle laua ümber kulus palju koosolekuid. Kuu-kuu järel. Mina ja Vlad edasi-tagasi. Christo. Edasi-tagasi. Nad on väga tahtlikud . ”
**********
Ja see on osa ka kunstist, eraviisilised kohtumised ja avalikud kuulamised ning ettepanekud ja vastuettepanekud ning kohalikud poliitikud noogutavad ja naeratavad. Foto-opid.
“Aga liiklusplaan?” Küsib Christo. "Kas saaksite öelda, kas ta luges liiklusplaani?"
"Ma ei tea, " ütleb Wolfgang. "Ma ei usu."
“Oyoyoy, ” ütleb Christo auto kaugest nurgast madalalt.
The Floating Piers liiklusplaan on 175 lehekülge pikk. Ettevalmistus võttis aasta. Maksis 100 000 eurot.
"Võib-olla on ta seda lugenud, " ütleb Wolfgang, käed liikumatult rattal. “Võib-olla pole ta seda teinud. Ta on ületamatu. ”
Ujuvad muulid tõmbavad 16 päeva jooksul 500 000 külastajat ühe peateega linna.
“Oyoyoy.”
“Jah. Tõepoolest. Oyoyoy. ”
"Millal nad seda loevad?"
"Kes teab? Nad ei kiirusta. ”
"Oleme, " ütleb Christo.
"Alati, " ütleb Wolfgang.
"Parem oleks alustada varem."
"Kahtlemata."
Ja ärge jätke seda viimasele minutile. Bussid. Politsei. Teed. Inimesed. Oyoyoy. Kuidas nad seda veel lugeda ei saanud? ”
“Võib-olla ta luges seda. Võib-olla nad kõik lugesid seda. ”
“Miks nad ootavad? Mida nad peavad tegema? Mitte midagi. Mitte midagi. Nad peavad sellega lihtsalt leppima. Lihtsalt pean ütlema jah. Nad ei pea isegi mitte midagi maksma. Me maksame kõige eest. ”
Siis on kõik vaiksed. Itaalia tormab mööda. Armatuurlaual helendab.
"Ikka, " ütleb Antonio, "nad olid ikka väga toredad."
**********
Võib-olla on see elu, mille valiksite endale, kui saaksite. Ööd kogu maailmas kummalistes, imelistes kohtades. Sina ja su perekond. Armastatud kõigile.
Nüüd restoran Palazzolo sull'Oglios, mis on pooletunnine järvest lõunasse jääv linn.
“ Bellissimo grande! "Kutsub naine uksest välja, kui ta näeb Christot tema juurest kõndimas. Suur ilus.
Vlad leidis selle koha üles. Neljanda põlvkonna perekond cucina, mida juhivad Maurizio ja Grazia Rossi. Tagasihoidlik. Rongijaama lähedal. Tume puit. Mattetud klaasuksed. Töömehe koht. Baaril on Faema E 61 espressomasin, mis on sama suur ja särav kui antiikse Cadillaci kaitseraud. Seljatoe söögituba on kohalike maalijate tööga igal viisil riputatud. See on selline restoran, mille suhtes olete nostalgiline isegi selles istudes.
"Lõdvestu, " ütleb Christo. "Istu maha. Sööma."
Ja nad teevad seda. Siin on mägironija Frank ja Izabella ja Mina ning Antonio ja Wolfi ja Vlad, Marci ja Christo ning järveühenduse armas, pika näoga president Giuseppe Faccanoni. Kõik suure laua taga ees. Lihtne menüü. Suured portsjonid. Triip supp. Passata di fagioli . Valge lasanje. Kohalikud kalad. Kohalik liha. Kohalik vein. Juustu teeb omaniku onu. Franciacorta Lago d'Iseo nõlvadest. “ Tervitust! ”
Vestlused ja lauselõiked laua ümber, kattuv dialoog nagu midagi Preston Sturgesest. Näiteks kolisid nad järveäärsest hotellist küngastesse üles ehitatud kindlusesse.
"Säästame 30 000 eurot kuus, " ütleb Vladimir. "Mina, kallis, mida sa tahad?"
"Seal on piljardisaal, " ütleb Christo.
"Ma ei taha lihapallid, " ütleb Mina.
"Kuid keegi pole seda veel kasutanud, " ütleb Wolfgang. “Mul on tripe. Me töötame kõik seitse päeva nädalas. ”
“ Grazie, ” ütleb Maurizio.
“Võib-olla lihapallid, ” ütleb Izabella.
Taldrikud tulevad ja lähevad, lihapallid süüakse, veini valatakse. Lõpuks tuleb lühidalt jälle liiklusplaan ümber.
“Oyoyoy.”
**********
Mina magab Izabella süles. See on hilja. Wolfi ja Marci lähevad koos karabiinieritega oma telefonidega edasi-tagasi. Kuuril läks äratus, kuid keegi ei tea, miks. Wolfgangi arvates pani öövalvur selle ise käima.
Magustoit nüüd ja Maurizio soovib, et Christo prooviks omatehtud halvahi. "Ma tean, mis mu lapsele meeldib, ja ma tean, mis Christole meeldib, " ütleb Vlad talle. "Talle ei meeldi halvah."
Talle ei meeldi halvah.
Nii toovad nad talle suure kiilu vanillikooki värske vahukoorega. Ülejäänud laua jaoks toob omanik välja küpsised, mille on valmistanud pagulasnaiste ühistu, mida ta toetab Põhja-Aafrikast. Siis espresso. Keskööl tuleb üles.
Vlad viib suurema osa lauast koju kindluse juurde. Wolfi sõidab tagasi järvel asuvasse kuuri, et mõni tund vaikuses töötada ja alarmi kontrollida.
**********
Koidikul on vaikne ümber järve. Midagi ei liigu peale päikese.
Millegipärast eksisteerib see kõik väljaspool kitši ja etenduskunsti tipptasemel postmodernismi, väljaspool sajandi keskpaiga elutoa modernismi sujuvaid džässistandardeid, väljaspool tõsimeelsust või irooniat või kavatsust, igasugust kategooriat. Millegipärast on installatsioonid sama intiimsed kui monumentaalsed ja ükskõik, mis veel toimub, kunstiteose sees, kus te seisate, olete ohutu.
Ujuvad tiigid.
Võib-olla on kunstniku elu tõeline teos kunstniku elu.
**********
Kuu aega hiljem on ta tagasi New Yorgis. Ta töötab varakult. Ta töötab hilja. Ta on stuudios ülakorrusel, pannes suured tükid tiikide eest maksma. Prantsuse kätised on söega tumedad.
Vlad helistab. Wolfi helistab. Marci helistab. Kõned tulevad iga päev kogu päeva koos uuendustega Itaaliast: rohkem lõigud on valmis; rohkem ankruid uppunud; arved sisse / välja; veoautod tulevad / veoautod lähevad; turistid blokeerivad liikluse kuuri pilguheitmiseks; muulidest; Christo. Prefetto vajab rohkem paberimajandust. Päevad tiksuvad.
Kui peaksite teda külastama, siis võiksite teda temaga kohtuda teisel korrusel. Ajakirjanikud astuvad sisse / reporterid lahkuvad. Christo on väsinud, kuid ta silmad on säravad ja käepigistus kindel.
Sa nuusutad seda parfüümi ja kuuled seda muusikat ning nüüd oleks juba teada, et see parfüüm oli Jeanne-Claude'i oma. Ingel, autor Thierry Mugler. Christo pihustab seda iga päev, ülakorrusele ja alla. Ja muusika on see Mozart, mida ta armastas, Klaverikontsert nr 27, Mozarti viimane, ja ta mängib seda madalal silmusel, nagu võlujõud teda võluma ja hoidma.
Siis veel üks õhtusöök kesklinnas.
“Kolm kilomeetrit, ” ütleb Christo. “Kakssada kakskümmend tuhat polüetüleenkuubikut. Kuubikute Rolls-Royce. Üheksakümmend tuhat ruutmeetrit kangast muulidel ja tänavatel. ”
MAYters.
Ta ehitab muulid nüüd leivaküpsistest, pannes esmalt pika liini Sulzanost Peschiera Maraglio-ni, seejärel nurgad Monte Isolast Isola di San Paolo. Väikest saart ümbritsevad hoolikalt purustatud leivaküpsised. Mullid võetakse üles ja süüakse õhtusöögi saabudes.
Paar krevetti. Hammustus salatit. Pool klaasi punast veini. "Söö, " ütleb Jonathan.
"Me müüsime suure."
"Kui palju?"
"Üks miljon kaks."
"Üks punkt kaks emm?"
"Jah."
Nüüd vanillikoogi kiil. Värske vahukoor.
**********
Kunst ei ole kaotuse vastumürk. Lihtsalt vastus sellele. Nagu naise maalimine järve ääres. Nagu kaks nädalat vee peal kõndimine. Aastate pikkune julm inseneritöö ja asjatu pingutus millegi nii lühikese nimel. Ta teeb veel ühe reisi Itaaliasse. Siis tagasi New Yorki. Siis Abu Dhabi. Siis New York. Siis Itaalia. Veel saateid. Veel galeriisid. Veel muuseume. Võib-olla Colorado. Ehk Abu Dhabi. Võib olla.
Täna õhtul kiirustab ta koju. Ta töötab hilja.
"Teha on hullumeelsus, mida teha!"
Selline helge, lühike komplikatsioon. Ja kunstnikud ei lähe pensionile.
