MÄLESTUSED PÕGENENUD KUUBA ORJAST

Preview thumbnail for video 'Biography of a Runaway Slave

Põgenenud orja elulugu

Allpool toodud essee on katkend Miguel Barneti raamatust "Põgenenud orja elulugu", tõlkinud W. Nick Hill, 1994. Esteban Montejo sündis 1860. aastal orjana ja kasvatati Kuuba suhkruistanduses. Lõpuks põgenes ta ja elas tagaotsitavana kuni umbes 1886. aastani, mil Kuuba orjus kaotati. 1963. aastal, kui Montejo oli 103-aastane, viis Kuuba etnograaf ja luuletaja Miguel Barnet temaga läbi intervjuude sarja, mille Barnet hiljem kujundas esimese inimese kontoks.

Osta

Põgenenud, neid polnud palju. Inimesed kartsid metsa. Nad ütlesid, et kui mõned orjad põgenevad, tabatakse nad niikuinii. Kuid minu jaoks käis see mõte peas rohkem kui ükski teine. Mul oli alati fantaasia, et naudin metsas olemist. Ja ma teadsin, et põldudel töötamine oli nagu põrgus elamine. Sa ei saanud ise midagi teha. Kõik sõltus meistri korraldustest.

Ühel päeval hakkasin valvajat jälgima. Ma olin teda juba uurinud. See koer takerdus mulle silma ja ma ei suutnud teda välja viia. Ma arvan, et ta oli hispaanlane. Mäletan, et ta oli pikk ja ei võtnud kunagi mütsi maha. Kõik mustad austasid teda, sest üks piits, mille ta andis, võis naha peaaegu kõigilt ära koorida. Asi on selles, et ühel päeval keerati mind üles ja ma ei tea, mis minusse sattus, aga ma olin vihane ja nägin teda lihtsalt minema.

Ma vilistasin talle eemalt, ta vaatas ringi ja pööras siis selja. Siis tõstsin ma kivi ja viskasin talle pähe. Ma tean, et see tabas teda, sest ta karjus, et keegi võtab mind kinni. Kuid ta ei näinud mind enam kunagi, sest sel päeval tegin ta metsa.

Reisin mitu päeva ilma selge suunata. Olin omamoodi kadunud. Ma polnud kunagi istandusest lahkunud. Kõndisin mäest üles ja alla, kõik ümberringi. Ma tean, et sattusin Siguanea lähedal asuvasse farmi, kus mul polnud muud valikut kui telkida. Mu jalad olid villid täis ja käed olid paistes. Telkisin puu all. Viibisin seal mitte rohkem kui neli või viis päeva. Ma pidin ainult kuulma esimest inimhäält lähedalt ja asusin kiiresti minema. See oleks olnud tõeline pask, kui pärast põgenemist oleksite kohe kinni sattunud.

Tulin korraks peitu koopasse. Elasin seal poolteist aastat. Ma läksin sinna, mõtlesin, et peaksin vähem kõndima ja kuna farmide, kruntide ja väikeste maavalduste sead tulid varem koopa suudmealale omamoodi sohu. Nad läksid vanni võtma ja ringi jalutama. Püüdsin nad piisavalt kergelt kinni, sest neist tuli suuri kobaraid. Igal nädalal oli mul siga. See koobas oli väga suur ja tume nagu hundi suu. Selle nimi oli Guajabán. See asus Remediosi linna lähedal. See oli ohtlik, kuna sellel polnud väljapääsu. Tuli sissepääsust sisse minna ja sissepääsu juurest lahkuda. Minu uudishimu pani mind tõesti väljapääsu otsima. Kuid ma eelistasin, et maod jäid koopa suhu. Majased (suured Kuuba boa-ahendajad) on väga ohtlikud metsalised. Neid leidub koobastes ja metsas. Nende hingeõhku ei saa tunda, kuid nad löövad sellega inimesed maha ja panevad siis inimesed magama, et verd välja imeda. Seetõttu olin alati valvel ja süütasin tule, et neid eemale peletada. Kui jääte koopasse magama, olge ärkamiseks valmis. Ma ei tahtnud majja näha, isegi mitte eemalt. Kongid ja see on tõsi, ütles mulle, et need maod elasid rohkem kui tuhat aastat. Ja kui nad lähenesid kahele tuhandele, said nad jälle madudeks ja naasid ookeani, et elada nagu kõik teised kalad.

Sees oli koobas nagu maja. Natuke tumedam, loomulikult. Oh ja sõnn, jah, nahkhiira lõhn. Jalutasin selle peal, sest see oli sama pehme kui madrats. Nahkhiired elasid koobastes vabadust. Nad olid ja on nende peremehed. Kogu maailmas on see selline. Kuna keegi neid ei tapa, elavad nad kaua. Kindlasti mitte nii kaua kui maod. Nende väljalangenud sõnnik töötab hiljem väetisena. See muutub tolmuks ja visatakse maapinnale loomade karjatamiseks ja põllukultuuride väetamiseks.

Ühel korral põles see koht peaaegu ära. Süütasin tule ja see levis kogu koopas. Süüdi oli nahkhiire pask. Pärast orjapidamist rääkisin loo Kongole. Jutt, et ma olin nahkhiirtega koos elanud, ja see naljamees, võisid nad mõnikord olla rohkem naljamehed, kui võite arvata, ütles ta: "Kuule siin, poiss, sa ei tea midagi." Minu maal on see asi, mida te nahkhiiraks kutsute, suur nagu tuvi. ”Ma teadsin, et see on pikk lugu. Nad lollitasid nende lugudega peaaegu kõiki. Kuid ma kuulsin seda ja naeratasin enda sees.

Koobas oli vaikne. Ainus heli, kus alati nahkhiired käisid: “Chwee, chwee, chwee.” Nad ei teadnud, kuidas laulda. Kuid nad rääkisid omavahel ja said teineteisest aru. Ma nägin, et keegi ütles: „Nätske, nätske, nätske“ ja hunnik läheks kuhu iganes. Nad olid asjades väga ühtsed. Nahkhiirtel pole tiibu. Nad pole midagi muud kui väikese musta peaga riie, väga määrdunud ja kui tõuseb päris lähedale, näete, et nad näevad välja nagu rotid. Koopas, kus ma suvel käisin, võiksite öelda. Mis mulle väga meeldis, olid metsad ja pooleteise aasta pärast jätsin selle pimeduse maha. Viisin jalgteedele. Läksin jälle Siguanea metsa. Veetsin seal pikka aega. Ma hoolitsesin enda eest nagu rikutud laps. Ma ei tahtnud enam orjusse aheldada.

Tõlke autoriõigused © 1994 W. Nick Hill. Esimene USA väljaanne, välja antud Pantheon Books, 1968. Parandatud väljaanne, välja andnud Curbstone Press, 2004. Uus muudetud väljaanne, välja antud Curbstone / Northwestern University Press, 2016. Kõik õigused kaitstud.